kolmapäev, 4. aprill 2012

Mis ühendaks eesti rahvast?

Aastal 1988 oli eesti rahvas ühtne. Seda ühtsust väljendasid nii ühised talgud, aga ka näiteks laulva revolutsiooni tähtsündmus Eestimaa Laul Tallinna lauluväljakul, kuhu kogunes ligi 300 tuhat inimest. See oli ligi kolmandik eestlastest, nii palju eestlasi pole veel kunagi ühte kohta kokku kogunenud. Ühtsuse eesmärk oli üks - vabadus, mille nimel oldi valmis sööma kasvõi kartulikoori, ning mille eest võitlesid enam-vähem kõik, alates Rüütlist ja lõpetades Madissoniga.

Sellist ühtsust, mis oli paarkümmend aastat tagasi, ja mis tõi Eesti poliitikasse rea uusi tegijaid nagu Mart Laar, Edgar Savisaar ja Siim Kallas, ei ole suudetud hiljem korrata. Seda ühtsust ei toonud ei tormijooks rahale ja majanduskasvule, mis kahjuks lõppes vastu seina jooksmisega, ei venelaste materdamine enne ja pärast pronksiööd ega ka Teeme Ära kampaania, mis teeb vägitegusid väljaspool Eestit. Tekib küsimus, miks? Kas siis pole midagi sellist, mis suudaks rahvast ühendada, eriti praegusel majanduskriisi ajal, kus sellist ühtsust oleks väga vaja, et lõpetada viimastel aastatel levinud üksteisele ärapanemine. On selge, et sellises Eestis, kus käib üksteise materdamine, külm kodusõda nii üksikisikute kui ühiskonnagruppide tasemel, sellises Eestis ei saa olla inimesed õnnelikud. Ühelt poolt toetatakse märatsemist riigi presidendi tasemel, teiselt poolt õiendatakse märatsejatega julmalt arveid. Ühiskonnas on devalveerunud moraalsed normid, probleemidele tähelepanu juhtivaid kirikumehi sõimatakse pättideks. Joomine ja narkootikumide tarvitamine on saanud normiks juba noorte hulgas. Teineteise abistamine ja toetamine kui inimese üks tunnuseid ja inimkonna üks vanemaid moraalinorme on muutunud Eestis veidruseks, mida viljelevad üksikud "hullud". Eestlaste rahvusspordiks on saanud elu hammasrataste vahele jäänud inimeste mõnitamine ja avalik peedistamine, nõrgemaid pekstakse kõige kõrgemal riiklikul tasemel, samas kui suurtele ja tugevatele rullitakse jalgade ette punane vaip. Viimati nähti sellist aega Eestis Stalini ajal, kui eestlasi massiliselt represseeriti. Saatuse irooniana lahkub praegu Eestist rohkem inimesi kui ka kõige karmima sõja ja küüditamiste ajal. Kas see on Eesti, mille me oma lastele ja lapselastele pärandada tahame?

Kas on midagi sellist, mis aitaks eesti rahval uuesti rahvana ärgata, enda kõrval ka ligimest märgata ning abivajajaid aidata muul moel kui kampaania korras. Kas on midagi sellist, mis aitaks rahva uuesti kokku traageldada, et ta oleks ühtne, kasvõi selleks, et vajadusel välisvaenlasele vastu seista. Kas on midagi sellist, mis aitaks seista mitte ainult rikaste ja ilusate, vaid ka vanade ja väetite eest. Ja kui on midagi sellist, siis mis see võiks olla. Praegu tammutakse ühe koha peal ja mitte keegi ei oska midagi välja pakkuda. On selge, et ainult Euroopa Liit ja NATO ei saa rahvast panna ühte hoidma ega kedagi õnnelikuks teha, kuigi Eesti juhid panid neile organisatsioonidele kõik lootused. Nüüd on selge, et mitte keegi ei õpeta eestlasi, kuidas õnnelikuks saada. See tuleb eestlastel endil välja mõelda.

Eestis pole õnne peale viimased paarkümmend aastat eriti mõeldud. Võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga on saadud küll mõnevõrra rikkamaks, kuigi nüüd ei jaksa keskmine eesti mees enam endale maja ehitada nagu ta suutis 1980ndatel, aga absoluutnumbrites on sissetulekud tõusnud võrreldes 1990ndate aastate algusega, siis samal ajal pole inimesed saanud õnnelikumaks. Samas on õnne vaja selleks, et rahvusena püsima jääda, et lapsed tahaks kodumaale elama jääda ja et maa inimestest päris tühjaks ei jookseks.

Mis siis ühendaks eesti rahvast? On selge, et see ei saa olla raha, sest seda ei jagu kunagi kõigile võrdselt ega piisavalt. On selge, et see ei saa olla vihkamine, ei venelaste, juutide ega neegrite suhtes. Aga see võiks olla armastus, oma elukaaslaste, laste, sugulaste ja tuttavate, naabrite, kõigi lähedaste suhtes. See võiks alata üksteisele tänaval naeratamisest ja küsimusest, kuidas läheb, kas ma saan teid kuidagi aidata. Armastuseks pole sageli palju vaja, ei jõudu ega raha, aga sellest on väga palju võita, see annab nii jõudu, lootust kui energiat. See annab rahvale elujõu.

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Probleemid on hästi kirjeldatud, kahjuks pole loota, et pakutud lahendus olukorra parandab. Inimestel tekib tuju üksteisele naeratada ja soov kokku hoida alles siis, kui Eestist kaob karjuv sotsiaalne ebaõiglus, õiguslik ja poliitiline nihilism ning vohav korruptsioon. Samuti ei ole loota, et eestlased lepivad oma põlise kodumaa venelstele loovutamisega ja järjest rohkem hoogu võtva Eesti venestamisega. Esimene samm mis on vajalik praeguse olukorra parandamiseks ja partokraatliku riigikorra muutmiseks on aus, demokraatlik valimisseadus, millega pääseksid riigikokku kandidaadid ainult saadud häälte järjekorras.
Jüri Toomepuu

Inno ütles ...

Idee on hea, aga praegused juhid on teinud ja teevad edaspidi kõik, et sellist seadust kunagi ei tuleks. Kuivõrd nad ise kuhugi ei taandu ja lahkuvad võimult vana kombe kohaselt jalad ees, siis saab midagi muutuda paarikümne aasta pärast, kui nad füüsiliselt ei suuda enam oma kohast kinni hoida.

Vahepealne aeg tuleb aga rahval kuidagi üle elada, sest kõigil pole võimalik välismaale pageda, nii nagu ka 1940ndatel.

Anonüümne ütles ...

Ega see rahvas jääbki sedasi põrnitsema ja vaenama. Nii on see pimdas ja tusases eestis alati olnud ja nii ka jääb. Kui just maailma telg ei nihku ja meite saared palmisaarteks muutuvad. Seniks aga head omavahelist tusatsemist ja ärapanemist. Mina astusin sellest jamast 20 aastat tagasi välja, uhka-uhka mina prii. Ei ole mõtet oma elu raisata, et kogu rahvast muuta. Selleks pead ristile minema ja see ka veel ei aita. Ikka hakkab keegi mingit iba ajama ja kogu head ja ilusat maha kiskuma.

Anonüümne ütles ...

Eesti rahvast ühendaks suurepäraselt üks väike, vihane ja kaotatud sõda või see kui pool rahvast maha lasta või Siberisse saata. Muud varianti mina küll ausalt öeldes ei näe. Situatsioon on umbes sama mis 1940 - kui vene väed üle piiri veereksid, siis paljud tervitaksid neid rõõmuga.

Anonüümne ütles ...

Üldjuhul on rahvad ühinenud siis kui on välisvaendlane.Seda aga praegu pole ja pole ka loota.See,et reaalne elatustase on 1998-2002 aasta tasemel pole peamine,rahvas tahab õiglust.Nii sedustes kui majanduses,seda praegu ei ole.Maailma praktikas on "eliit" karistanud oma liikmeid kes on rängalt sedustest ja moraalinormidest üleastunud,meil aga võivad valitsuskoalitsiooni tegelased ükskõik mis teha.Kui president eesotsas on alkohoolik,varas,valetaja ja petis mida siis altpoolt tahta.Jääb mulje nagu Ansip,Ligi,Randpere j.n.e.oleksid vaenuliku riigi agendid,muidu ei annaks lollusi ja sigadusi lahti seletada.

Anonüümne ütles ...

Vastuolud erinevate ühiskonnagruppide vahel on absoluutselt igas riigis, see pole mingi eestlaste eripära.

Erinevus on vaid oskuses OMA POLIITIKUTE OHJAMISEGA HAKKAMA SAADA. Lääne inimesed laias laastus saavad oma poliitikute ohjamisega paremini hakkama, postsovjetid on selles veel abitud - poliitikud on neil "käest ära" nagu kasvatamatud lapsed või perutavad hobused.

Eestlased tervitaksid rõõmuga, kui vene väed üle piiri veereksid - aga MIDA see Vene võimu alla mineks praegu siis nii kohutavalt head annaks? Seelpool piiri pole ju enam isegi nõukogude kord (mille järele vanemal põlvkonnal kohati tugev nostalgia on), vaid samuti varakapitalism. Kas venelastega koos varakapitalismis oleks kuidagi lõbusam?

Et ikkagi saaks uhkust tunda, et oleme ikkagi osa naftariigist ja tuumariigist, keda teised kardavad? Noh, osal kohalikest venelastest tõstaks see ilmselt enesetunnet küll. Eestlasele enesetunnet ei tõstaks seeaga kuidagi, sest eestlasele on selline mõtteviis võõras ja jäi võõraks ka NSVL ajal.

Aga eks mingi seltskond püüabki sogada vett, et nõukanostalgikud arvaksid, et tänane Venamaa on ikka veel seesama mis nõuka ajal ja piisab vaid tankide üle piiri veeremisest - ja neile tuntud ja turvaline nõuka aeg tuleb tagasi...
Oi - pettumus saaks vägev olema:DDDD