Mis ühendaks eesti rahvast?

Aastal 1988 oli eesti rahvas ühtne. Seda ühtsust väljendasid nii ühised talgud, aga ka näiteks laulva revolutsiooni tähtsündmus Eestimaa Laul Tallinna lauluväljakul, kuhu kogunes ligi 300 tuhat inimest. See oli ligi kolmandik eestlastest, nii palju eestlasi pole veel kunagi ühte kohta kokku kogunenud. Ühtsuse eesmärk oli üks - vabadus, mille nimel oldi valmis sööma kasvõi kartulikoori, ning mille eest võitlesid enam-vähem kõik, alates Rüütlist ja lõpetades Madissoniga.

Sellist ühtsust, mis oli paarkümmend aastat tagasi, ja mis tõi Eesti poliitikasse rea uusi tegijaid nagu Mart Laar, Edgar Savisaar ja Siim Kallas, ei ole suudetud hiljem korrata. Seda ühtsust ei toonud ei tormijooks rahale ja majanduskasvule, mis kahjuks lõppes vastu seina jooksmisega, ei venelaste materdamine enne ja pärast pronksiööd ega ka Teeme Ära kampaania, mis teeb vägitegusid väljaspool Eestit. Tekib küsimus, miks? Kas siis pole midagi sellist, mis suudaks rahvast ühendada, eriti praegusel majanduskriisi ajal, kus sellist ühtsust oleks väga vaja, et lõpetada viimastel aastatel levinud üksteisele ärapanemine. On selge, et sellises Eestis, kus käib üksteise materdamine, külm kodusõda nii üksikisikute kui ühiskonnagruppide tasemel, sellises Eestis ei saa olla inimesed õnnelikud. Ühelt poolt toetatakse märatsemist riigi presidendi tasemel, teiselt poolt õiendatakse märatsejatega julmalt arveid. Ühiskonnas on devalveerunud moraalsed normid, probleemidele tähelepanu juhtivaid kirikumehi sõimatakse pättideks. Joomine ja narkootikumide tarvitamine on saanud normiks juba noorte hulgas. Teineteise abistamine ja toetamine kui inimese üks tunnuseid ja inimkonna üks vanemaid moraalinorme on muutunud Eestis veidruseks, mida viljelevad üksikud "hullud". Eestlaste rahvusspordiks on saanud elu hammasrataste vahele jäänud inimeste mõnitamine ja avalik peedistamine, nõrgemaid pekstakse kõige kõrgemal riiklikul tasemel, samas kui suurtele ja tugevatele rullitakse jalgade ette punane vaip. Viimati nähti sellist aega Eestis Stalini ajal, kui eestlasi massiliselt represseeriti. Saatuse irooniana lahkub praegu Eestist rohkem inimesi kui ka kõige karmima sõja ja küüditamiste ajal. Kas see on Eesti, mille me oma lastele ja lapselastele pärandada tahame?

Kas on midagi sellist, mis aitaks eesti rahval uuesti rahvana ärgata, enda kõrval ka ligimest märgata ning abivajajaid aidata muul moel kui kampaania korras. Kas on midagi sellist, mis aitaks rahva uuesti kokku traageldada, et ta oleks ühtne, kasvõi selleks, et vajadusel välisvaenlasele vastu seista. Kas on midagi sellist, mis aitaks seista mitte ainult rikaste ja ilusate, vaid ka vanade ja väetite eest. Ja kui on midagi sellist, siis mis see võiks olla. Praegu tammutakse ühe koha peal ja mitte keegi ei oska midagi välja pakkuda. On selge, et ainult Euroopa Liit ja NATO ei saa rahvast panna ühte hoidma ega kedagi õnnelikuks teha, kuigi Eesti juhid panid neile organisatsioonidele kõik lootused. Nüüd on selge, et mitte keegi ei õpeta eestlasi, kuidas õnnelikuks saada. See tuleb eestlastel endil välja mõelda.

Eestis pole õnne peale viimased paarkümmend aastat eriti mõeldud. Võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga on saadud küll mõnevõrra rikkamaks, kuigi nüüd ei jaksa keskmine eesti mees enam endale maja ehitada nagu ta suutis 1980ndatel, aga absoluutnumbrites on sissetulekud tõusnud võrreldes 1990ndate aastate algusega, siis samal ajal pole inimesed saanud õnnelikumaks. Samas on õnne vaja selleks, et rahvusena püsima jääda, et lapsed tahaks kodumaale elama jääda ja et maa inimestest päris tühjaks ei jookseks.

Mis siis ühendaks eesti rahvast? On selge, et see ei saa olla raha, sest seda ei jagu kunagi kõigile võrdselt ega piisavalt. On selge, et see ei saa olla vihkamine, ei venelaste, juutide ega neegrite suhtes. Aga see võiks olla armastus, oma elukaaslaste, laste, sugulaste ja tuttavate, naabrite, kõigi lähedaste suhtes. See võiks alata üksteisele tänaval naeratamisest ja küsimusest, kuidas läheb, kas ma saan teid kuidagi aidata. Armastuseks pole sageli palju vaja, ei jõudu ega raha, aga sellest on väga palju võita, see annab nii jõudu, lootust kui energiat. See annab rahvale elujõu.