Ühelt poolt on õigus Ainar Ruussaarel, kes ütles, et Reformierakonna kriisikommunikatsioon meenutab suusaliidu oma, teiselt poolt on õigus Anvar Samostil, kes väitis, et peaminister on isik, kes kinnitab igal aastal riigi teabehanke eelistuskava ehk teisisõnu kontrollib kapo pealtkuulamise tegevust. Praegu on aga Reformierakond end vaatamata kõigele, sealhulgas pealtkuulamiste kontrollimisele nii suure sita sisse mässinud, et sealt enam niisama lihtsalt välja ei õnnestu rabeleda. Isegi kui Silver Meikar rahvavaenlaseks kuulutatakse ja aastateks vangi pannakse, on olukord juba käest lastud.
Mis siis aitaks Reformi sitast välja? Head lahendust pole. On selge, et pikalt võimul olnud inimesed, kes harjunud kõike kontrollima, oma võimu niisama lihtsalt käest anda ei kavatse, seda on näha Reformierakonna juhtide reaktsioonist Meikari paljastustele. Kindlasti aitaks veel suurem kontroll, eriolukorra kehtestamine, mille abil saaks perutama hakanud ajakirjanduse suukorvistada, aga selleks oleks vaja mõjuvat põhjust. Niisama riigipöördega ELis ei lubataks asja lahendada, Meikar & Co vaevalt et enam kardab ka kapot, mis on oma usaldusväärsuse rahva silmis minetanud. Asi läheks näljastreikideni nagu Julia Tõmošenko puhul Ukrainas ja paistaks väljastpoolt päris kole. Aitaks ainult äärmuslik samm, mille astus oma võimu kindlustamiseks Gruusia liider Mihhail Saakašvili, ehk sõja kuulutamine Venemaale. See annab vähemalt aastakümneks võimaluse opositsiooni tasalülitada, oma võimu säilitada ja ei paistaks Gruusia näitel ka väljastpoolt väga hull.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar