Maailma mõjuvõimsaima riigi ja Eesti partneri USA president käis välja idee geiabielude seadustamisest. See on julge samm ja suur asi, nii Ameerikas kui mujal maailmas, aga Eestis pole sest kuulda kippu ega kõppu. Ei mingeid debatte ega arutelusid, kuigi teema peaks olema aktuaalne ka Eestis. Kas pole kummastav? Kus on järsku kõik need suurmehed, kes tavatsevad endale alalõpmata vastu rinda taguda? Eesti pidi ju olema väike ja kiire, võimeline kõiksugu muutustega kiiresti kohanema, aga geiabielude osas on vaat et tagurlikum kui Hiina või Venemaa. Või kas ainult selles osas? Eesti ja eestlased pole suutnud mitte kunagi suuri asju otsustada, seda alates juba hõimude koondamisest tuhat aastat tagasi, ristiusu vastuvõtmisest kuni lõpetades oma riigi kaitsmisele teise ilmasõja tõmbetuultes. Rääkimata sellistest "pisiasjadest" nagu orjapidamine või naisõiguslus. Olen üsna veendunud, et eestlased oleks siiani rõõmsalt orjad edasi, kui see küsimus oleks antud neile otsustada.
Armastatakse rääkida, et Lennart Meri oli suur riigimees. Milles tema suurus siis õigupoolest seisneski? Kas selles, et surus abikaasa Helle kööki pliidi äärde ja oma sokke pesema? Või selles, et tegi Valge Maja gloobuse peale Joosep Tootsi kombel risti? Mis suurte ideedega Meri välja tuli, mida võiks ka järeltulevad põlved meenutada? Isegi kui väga punnitada, ei leia me neid. Isegi lätlaste ja leedulastega ei suudetud piire lahti teha enne Schengeni jõustumist, mis on lausa häbiväärne. Venelastega on suhted täiesti ära rikutud, erinevalt näiteks soomlasest, kes on jaganud paljuski eestlastega sama saatust. Sellal kui maailmas otsustatakse suuri asju, on kogu Eesti poliitika keskendunud Vene kaardile, kuigi igale mõtlevale inimesele on selge, et Venemaad ei saa siidikinnastes juhtida, pole kunagi saanud. Kõik mäletavad, kuidas ja millega lõpetas nõrk tsaar, sellele järgnenud globaalse katastroofi "vilju" maitseb eesti rahvas tänaseni. Eestlased said küll tänu Stalinile 20 aastat oma riigi juhtimist mängida, aga kas see oli kõike järgnenut väärt?
Eestit pole viimased 1000 aastat iseloomustanud mitte suured ideed, vaid tagurlus. Kummardatakse oma puuslikke ja kõik vähegi uuenduslikud ideed lämmatatakse juba eos, vabandust väljenduse eest. Mis seal salata, viimase saja aasta jooksul on kõik suured ideed tulnud isegi mitte Euroopast, vaid Ameerikast, olgu selleks siis naiste valimisõigus, nn värviliste õigused või geiabielud.
5 kommentaari:
Hmm. Irja on vist paksuks l2ind ja t6mme on kadunud. Igatahes Inno m6tted on hakanud vanu radu pidi jooksma.
See geivärk on täiesti nullteema, viimase tähtsusjärgu asi. Puudutab vaid väikest osa elanikest ja suurem osa neistki ei julge ikka veel kapist välja tulla. Eestis on palju tähtsamaid ja pakilisemaid probleeme.
Kasvõi puruvaesuse likvideerimine ja varandusliku lõhe vähendamine. Praegu meil sisuliselt puudub variant kuidas vaene suudaks end keskklassi murda, vastupidine protsess käib aga väga lihtsalt : piisab vaid ontlikul inimesel jääda pooleks aastaks tööta ja ongi vaene valmis. Seejuures veel kõrvuni võlgades vaene.
On vaja luua võimalused kus keskklassi saaks jõuda ka inimesed, kes pole ülikooliprofessorid, arstid, advokaadid ega IT-gurud. On vaja, et ka tavaline inimene, kes teeb hästi oma tööd - näiteks bussijuht,politseinik või kooliõpetaja - suudaks teenida niipalju, et ta poleks vaene.
Oh, kuidas hakkab üle viskama süüdistamine,et eestlased jah, ongi selline rahvas, et... Ikka räägitakse mingisugusest rahvuslikust iseloomust, mis justkui oleks kõigi praeguse hetke probleemide peapõhjus.
Minge Ida-Euroopa teise, lõunaspoolsesse otsa ja rääkige seal mõne tavainimesega. Minge rääkige näit. serblastega, kelle nö. rahvuslik iseloom on nii erineb eestlase nö. rahvulikust iseloomust nagu öö ja päev.
Aga, ülla-ülla, kuulete neilt täpselt sama juttu, mis eestlastelt:
- hinnad on meil kõrgeks läinud, aga palgad on väikesed
-ajud läevad meil välismaale ja noored lähevad meil välismaale
- maapiirkonnad tühjenevad, ei ole piisavalt bussiliiklust ega koole seal enam
-lapsi sünnib vähe, sureme vist välja
- poliitikud ainult nöögivad meid, ei tee midagi rahva heaks
Tähendab, tahame või ei, lähiminevikus toimunu, on paisanud väga erinevad rahvused sarnasesse seisu.
Nn. rahvusliku iseloomu nüanssides võib ju tuhnida, kuid see ei anna vastust, miks kõik on nagu on või kuidas olukorda paremaks saada.
Miks aga tegelikult idakatel ja läänekatel elatustasemes, õigluse tasemes ühiskonnas jne. vahed on see, et läänekad on õppinud oma poliitikuid paremini ohjama.
Idakatel on aga poliitikud "käest ära", nagu aiste vahel lõhkuv ja perutav hoburakend. Ega "käest ära" läinud hoburakendiga ongi hirmus sõita ja hirm ning lootusetus tuleb peale seal vankris.
Samas ei ole oskus perutamakippuvaid hobuseid ohjata sünnipärane oskus (sündides ei oska seda keegi), vaid siiski õpitud/õpitav.
Letargia, võimukandjatega vaikiv rahulolu on loomulikult "idakate" üks tunnuseid, on seda olnud aastasadu ja seda traditsiooni ei muuda mõne aastakümnega. Eesti on teatavasti ida ja lääne vahel, seetõttu juba ajalooliselt raske piirkond, kus kord valitseb üks, siis teine tava, olenevalt juhusest. Osa inimesi peab kriitikat, debatti ja sellega seotud demokraatiat (tõlkes: rahva võim) idale omaselt mõttetuks virisemiseks ja "süüdistamiseks", teine osa aga läänelikult progressiivseks edasiviivaks jõuks.
Osa poliitikuid eeldab idalikult, et nad on loodud rahva valitsejateks, teised aga peavad end läänelikult rahva teenriteks.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eestis on keeruline, aga see-eest huvitav.
Postita kommentaar