Vene ajal irvitati Brežnevi ja teiste juhtide üle, kes surmahaigena tööl käisid ja lõpuks töö juurest jalad ees minema viidi. Praegu toimub sama asi Hiinas ja Põhja-Koreas. Ning ... Eestis.
Alles hiljuti tuli teade kaitseminister Mart Laari insuldist, hiljem räägiti, et mees põeb juba aastaid eluohtlikku kõrgvererõhutõbe. Täna tuli teade, et pärast rasket haigust suri Riigikogu liige Raivo Järvi.
No miks jumala pärast on vaja haigena tööl käia, seda veel pingelisel ja vastutusrikkal tööl riigi juhtimise juures?! Järvil oli vaja ronida surmahaigena veel raadiosaatesse. Raske uskuda, et pole tuttavaid või kolleege, kes inimestele head nõu annaksid.
7 kommentaari:
Armas Inno, palun guugelda nüüd natuke, kui palju inimesi põeb kõrgvererõhktõbe ja siis mõtle, kui kõik need inimesed insulti ennetavalt koju põdema jääks, mis siis saaks.
Üleüldse, kui sinul avastataks "raske haigus", kas sa siis viskad kohe labida nurka või loodad siiski, et äkki paraned...
Siis ei saaks muud, kui need inimesed saaksid end lõpuks kodus terveks ravida. Kõrgvererõhktõbi on elustiili haigus ja koju jäämine võimaldab elustiili muuta, näiteks rohkem puhata, viibida värskes õhus, korrastada toitumist ja rohkem liigutada. Mis sellest halba olla saaks, kui inimesed terveks saavad?! Mingi katastroof või?
Kui mul avastatakse raske haigus, siis otse loomulikult võtan ma end töölt lahti ja tegelen selle haigusega. Kuidas muudmoodi see asi käia saakski.
Kõigil ei ole majanduslik seis selline, mis lubaks jalad seinale visata. See ei olene ka varasemast palgast, vaid kohustustest.
Olen aru saanud, et Järvi üritas oma tervislikku seisu viimase hetkeni varjata. Paljud teevad seda - ei taha haletsust.
Tean veel inimesi, kes viimase võimaluseni tööl käivad. Lihtsalt pole muud võimalust. See on elu.
Teistel blogis on hea ilkuda hiljem, et miks nii ja miks naa. Ma ilguks parem selle üle, et miks siin blogis haige inimese kohta paar nädalat enne tema surma selline postitus tehti ja pärast surma ka rahule ei jäeta.
Kõrgvererõhktõbi ei ole elustiili haigus.
Minu puhul on see näiteks pärilik haigus, vanemad põevad samuti.
Olen normaalkaalus, teen sporti: jooksen, sõidan rattaga pikki distantse, matkan, pean soolavaba dieeti, söön palju rohelist, ei suitseta jne... Aga nii ei saanud vererõhku normi, iga päev rohtu võttes on vererõhk ideaalne, aga rohtu peab võtma kuni elu lõpuni.
Õnneks 1990 aastatel avastati väga head ja väheste kõrvalmõjudega nn. uue põlvkonna vererõhku alandavad ravimid, mis on väga tõhusad.
Laari probleem on, et ta ei läinud arsti juurde, et oma vererõhku ravida. Kõrge vererõhk ei avaldu mitte millegagi, halba enesetunnet ei ole, aga ta mõjub aastakümnete pärast.
Viimasele anole: Jäta piimatooted ära, siis saad oma vererõhu normi.
Littleleevile: Mis Järvisse puutub, siis ei teatanud ta, et on haige, vaid ronis saatesse, ajas seal seosetut juttu ja jäi mulje, et inimene on purjus. Selline käitumine näitab lugupidamatust nii enda kui teiste suhtes, seda ei saa sugugi eeskujulikuks, või rahvasaadikule vääriliseks pidada. Kui sul on raske haigus ja üritad seda varjata, siis istud rahulikult kodus ja ei topi oma nina igale poole.
Mis majanduslikku seisu puutub, siis on täiesti väär arusaam, et haigena tööd rabades on võimalik midagi saavutada. EI OLE, raiuge see omale pealuu sisse. Haige koht on kodus, puhates ja end ravides, vastasel korral on lõpp sama jäle nagu Järvil.
Minu arvates näitab lugupidamatust teiste suhtes (ja enda taset ka muidugi) see kui kõikide muude variantide seast valitakse välja alkohol.
Kust sa tead, et sina haige ei ole? Kehakaal ei paista väga tervislik, kõhukene ka paras ees... Võiks ju ka öelda, et mida sa töötad ja ajad siin blogis iba rahvale - istu kodus ja ela õhust ja armastusest. Ei tea ju, kas nädala pärast mõni haigus välja hakkab paistma või mitte.
Viimase kahe aasta jooksul on mu tutvusringkonnast kaks pealtnäha tugeva tervisega meest paari päevaga ära surnud. Tohutud valud kõhus -> kiirabiga haiglasse -> kunstkooma, kuna valu läks liiga tugevaks -> sealt enam ei ärgatud. Mõlemad üle 10a nooremad kui sina ning umbes sama kehaehitusega.
Mis ma tahan öelda, on see, et ehk ei tasuks nii kergekäeliselt parastada kui ei tea, mis elu endale toob.
Kohustused panga ees ei luba raskel haigel end ravida, vaid sunnivad surmani tööl käima? See on ju hullem kui orjapidamine! Kas pank surijale maksupuhkust ei anna, nagunii saab varsti kõik endale?
Tööst loobuda on palju lihtsam, kui töönarkomaanile tundub. Seda peab tegema õigel ajal, kui tahad ellu jääda.
Postita kommentaar