Kas Taskila-peks on õigustatud?

Viimastel päevadel on olnud kombeks peksta aasta aega lennufirmat Estonian Air juhtinud Tero Taskilat. Et tekitas 20 mln eurot kahjumit ja võttis välja 100 tuhat eurot talle ette nähtud lahkumishüvitist.

Samal ajal ei arvuta keegi välja, kui palju tõi Estonian Air tulu riigifirmale Tallinna Lennujaam, mis rõkkas rõõmust, kui reisijate arv püstitas tänu Estonian Airile rekordeid ning kui palju teenisid erinevad Eesti kaubandus- ja teenindusettevõtted, kes said nautida senisest suuremat turistidevoolu. Sest olgem ausad, peale Estonian Airi keegi Eestisse karjakaupa inimesi ei vea. Ilma Estonian Airita poleks Tallinna lennujaama, nii nagu poleks Helsingi lennujaama ilma Finnairita ega Kopenhaageni, Stockholmi ja Oslo lennujaamu ilma SASita. Formaalselt, jah, oleksid nad olemas, aga ilma mingi suurema saginata, ärilise eduta.

Taskila strateegia hakata Eestist rohkem lendama oli ettevõtte nõukogu poolt heaks kiidetud, ehk siis kõik toimis majandusminister Juhan Partsi heakskiidul. Parts on ettevõtte jaoks aktsionäride koosolek ja tema otsus on firma jaoks seadus. Tekib küsimus, kas oli mõtet Taskilat üldse aastaks suure palga peale tööle võtta. Raisati kümneid miljoneid eurosid, mida Parts ei jaksaks oma ministripalgastki eluaja jooksul tagasi maksta. Eestile iseloomulikult ei võta ta mingit poliitilist vastutust. Miks? Sest ka tema kolleegid Reformierakonnast ei võta poliitilist vastutust, vaid irvitavad valijatele näkku.

Estonian Airis toimuvat ja Taskila kinga-andmist võib vaadelda laiemas Eesti poliitilises kontekstis. Kõigepealt olgu märgitud, et Taskila võttis palgale lennufirma endine nõukogu esimees Joakim Helenius, IRLi helde annetaja raskel masuajal. Mis kasu Helenius selles nägi? Ilmselt aitas hädast välja väikeaktsionärid, kes oleks pärast SASi taandumist omanikeringist haledalt kotti, et mitte öelda pankrotti jäänud. Helenius sai selle eest nutsu, mis oli arvatavalt kordades suurem sellest summast, mille ta poliitikutele annetas. Olgu, Helenius võttis vahelt pappi, täitis kellegi tellimust, aga asi oleks võinud lõppeda kõigi jaoks positiivse win-win lahendusega, sest õigupoolest pole Estonian Airil midagi viga. Ta on turuliider nagu Kalev kommiturul, jääb elama, kui väga lolle vigu ei tehta. 20 milli pole selle firma jaoks mingi kahju, sellega tuleb arvestada, kui uut strateegiat sisse viia. Hiljem teeniks selle raha juba mõne kuuga tasa.

Mis siis ikka valesti läks? Tõenäoliselt peitub siingi kurja juur Silvergate'is, mis Reformierakonnale halba varju heitis. Reformil oli enda naha päästmiseks omakorda vaja leida midagi, mis Meikari paljastusi varjutaks. Nõnda kukkuski peaminister Andrus Ansip ühtäkki kilkama, et Taskila palk on liiga suur. Huvitav, et teda see palk varem ei häirinud, näiteks siis, kui see palk aasta aega tagasi määrati. Parts oli väga raskes seisus, sest teda on üritatud juba varem kangutada läbi talle alluva maanteeameti korduvate jamade. Ta pidi kuidagi reageerima. Võttis Heleniuse asemele palgale Swedbankist suvel kinga saanud Erkki Raasukese ning asus firmas nö korda looma. Kahjuks on Parts vaid tubli ametnik, mitte aga tugev majandusmees ega ka osav strateeg. On selge, et riigikontrollist tuttavate meetoditega firmas edu ei saavuta, pigem võib kõik p...e minna. Kui nüüd on uus strateegia vähem lennukeid, vähem liine, vähem reisijaid, vähema raha, siis tähendab see firma jaoks selget hävingut. Ansip kaevas Partsile korraliku lõksu, nii nagu see oli Lihula mälestussambaga, ning Parts astus tubli ametnikuna jälle otse sita sisse. Nüüd saab veel mitu kuud nämmutada Estonian Airi teemal, siis korjab Reformierakond punktid seoses Vene piirileppega ning Silevergate on peagi unustatud.