Praegu on aktuaalne teema Kapo ohvitseride koostöö Venemaa eriteenistustega. Ent see pole midagi uut. Nagu kirjutab William Tomingas raamatus "Vaikiv ajastu Eestis", tegi Kapo eelkäija, Pätsu-aegne Poliitiline Politsei Nõukogude Venega koostööd kõige kõrgemal tasemel.
Tomingas kirjutab, et poliitilise politsei assistent Karl Hubel, kelle eriülesanne oli olla Konstantin Pätsi ihukaitsja, oli samal ajal olnud N. Vene teenistuses. Hiljem selgus, et N. Venega tegi koostööd ka poliitilise politsei juht Juhan Sooman.
Võib arvata, et sama skeem toimib praeguses Eestis. Üksteise järel võetakse vahele väikseid tegelasi, aga kõrged ninad, kes väikseid nuppe liigutavad, istuvad rahulikult oma kohal edasi. Pole ime, et Kapo pikaaegne juht Jüri Pihl läks tööle Vene firma teenistusse. Pole ka ime, et N. Liidu üks lammutajatest, Tiit Madisson on vabast Eestist minema küüditatud ning riiki juhib endine tippkommunist Andrus Ansip. Kapo oli, on ja jääb Vene eriteenistuste tööriistaks Eestis, sellega tuleb arvestada.
laupäev, 14. juuli 2012
teisipäev, 10. juuli 2012
Euroopa Liidu laienemispoliitika on läbi kukkunud
Ennist sai siin väidetud, et Eesti kriisipoliitika oli läbi kukkunud, ent sellega sai tehtud liiga kohalikele emissaridele, Ansipile ja Ilvesele. Tegelikkuses on Eesti alates 2004. aastast oma olemuselt Euroopa Liidu oblast, kuivõrd kõik seadused, mis Eestis kehtivad ja mille järgi elu kulgeb, võetakse vastu Euroopa Liidu keskuses Brüsselis. Eesti parlament täidab sellest ajast kummitempli rolli.
Tegelikkuses on läbi kukkunud terve Euroopa Liidu laienemispoliitika. Uusi liikmeid meelitati liitu kõikvõimalike toredate lubadustega ja piltidega ilusast Euroopa elust. Nüüd, tagantjärele selgub, et see kõik oli vaid pettus, selleks et uutele liitujatele kaela määrida vanade olijate kohustused, kui asja õigete nimedega nimetada. Läbikukkumisele aitasid kaasa rahasüstid uutele liitujatele, mis kuumutasid mõne aastaga majandused üles, nii et nad muutusid väga haavatavateks kõikvõimalike väliste šokkide suhtes.
Eesti rahval pole oma saatuse osas süüdistada ei kedagi muud kui iseennast. Nii nagu 1939. aastal lasi rahva poolt valitud valitsus sisse vene baasid, nii andis eesti rahvas 2003. aasta referendumiga ära oma otsustusõiguse. Tulemus on laias laastus sama: rahvuslik katastroof.
Sisuliselt ei juhi Eesti juhid enam Eesti riiki, vaid käivad Brüsselist suuniseid ja käske saamas ning eelmiste korralduste täitmise kohta aru andmas. Sestap ei saa eesti rahvas oma juhtidelt ka midagi nõuda, nad lihtsalt ei otsusta enam suurt midagi.
Tegelikkuses on läbi kukkunud terve Euroopa Liidu laienemispoliitika. Uusi liikmeid meelitati liitu kõikvõimalike toredate lubadustega ja piltidega ilusast Euroopa elust. Nüüd, tagantjärele selgub, et see kõik oli vaid pettus, selleks et uutele liitujatele kaela määrida vanade olijate kohustused, kui asja õigete nimedega nimetada. Läbikukkumisele aitasid kaasa rahasüstid uutele liitujatele, mis kuumutasid mõne aastaga majandused üles, nii et nad muutusid väga haavatavateks kõikvõimalike väliste šokkide suhtes.
Eesti rahval pole oma saatuse osas süüdistada ei kedagi muud kui iseennast. Nii nagu 1939. aastal lasi rahva poolt valitud valitsus sisse vene baasid, nii andis eesti rahvas 2003. aasta referendumiga ära oma otsustusõiguse. Tulemus on laias laastus sama: rahvuslik katastroof.
Sisuliselt ei juhi Eesti juhid enam Eesti riiki, vaid käivad Brüsselist suuniseid ja käske saamas ning eelmiste korralduste täitmise kohta aru andmas. Sestap ei saa eesti rahvas oma juhtidelt ka midagi nõuda, nad lihtsalt ei otsusta enam suurt midagi.
esmaspäev, 9. juuli 2012
Savisaar on asjast valesti aru saanud
Kui ajaloolased majandusasjadesse sekkuvad, siis juhtub ikka apsakaid. Eestis meenuvad juhtumid, kus peaminister Edgar Savisaar käis võiladusid puistamas ning peaminister Mart Laar hakkas likviidsust likvideerima. Nüüd siis on Savisaar sõna võtnud Steve Forbesi teemal ja astus taaskord ämbrisse.
Olen ajakirja Forbes lugenud enam-vähem regulaarselt juba ligemale paar aastakümmet ning seetõttu luban endale julgust sel teemal veidi sõna võtta. Kõigepealt, ei Forbes ega Krugman pole muutunud Eesti sisepoliitilisteks mänguasjadeks, vaid vastupidi, mõlemad mehed kasutavad Eestit ära oma mänguasjana. Naerma ajab see, et Eesti juhid on sellest niivõrd puudutatud ja erutatud, et kaotavad pea ning kukuvad lahmima. Isegi Toomas Hendrik Ilves, kes Ameerikast pärit ja võiks asjadest aru saada, tegi end lihtsalt lolliks. Temalgi tasuks mõnd majandusajakirja sirvida või majandusõpikut lugeda. Presidendi kantseleis on need riiulitel kindlasti olemas.
Nii Forbesil kui Krugmanil on mõlemil õigupoolest Eestist kama kaks. Küsimus on lihtsalt selles, et USAs on lähenemas presidendivalimised ning vabariiklased on oma vankri ette rakendanud taas väikse Eesti, nii nagu see on juhtunud juba lugematu arv kordi varem. Miks? Sest vabariiklased toetavad madalat maksukoormust ja Eesti puhul meeldib neile eelkõige nn flat tax, ehk kõigile ühesugune tulumaksu määr. Vabariiklaste jutt on olnud aastaid selline, et Eesti ühtlase madala maksukoormuse tõttu on areng kiirem ja jätkub igavesest ajast igavesti. Forbes on vaadetelt vabariiklane, tema ajakiri toetab vabariiklaste vaateid ning see pole mingi saladus.
Kõik oleks olnud korras, kui Eesti oleks üleilmses majanduskriisis toiminud edukalt, aga paraku nõnda ei läinud - majandus kukkus suurde auku. Nüüd on demokraatide kord parastada ja siis pole ime, et nende majanduspoliitiline ideoloog Paul Krugman kasutab Eesti näidet oma huvides ära, väites, et Eesti pole august veel välja saanud. Ühtlasi juhib ta läbi lillede tähelepanu Eesti jaoks valusale probleemile, nö konnasilmale: vaatamata rakendatud madalale maksukoormusele ja nö õhukesele riigile ning isegi arvestatavatele reservidele käis majandus kriisis uperkuuti. Krugman annab mõista, et madalast maksukoormusest polnud Eestis kasu. Ameeriklased mõistavad tema väiteid ja graafikuid hästi: olnuks USAs selline kukkumine, tähendanuks see mitte ainult ameeriklaste, vaid kogu maailma jaoks katastroofi.
Vabariiklased jälle vaidlevad vastu, väites, et kriis oli Eesti jaoks ajutine nähtus, et see on möödas ning majandus taastunud (peaaegu) endisele tasemele. Otsapidi kasutatakse Eesti argumenti ka Brüsselis, ent Euroopas, kust Eesti olukord paistab paremini kätte, saavad kõik mõtlevad inimesed aru, et Eesti näidet ei saa Kreekale eeskujuks tuua.
Üks asi, millest Savisaar, Ilves, Forbes ega Krugman ei räägi, ilmselt seetõttu, et see ei puutu otseselt USA presidendivalimistesse, ent mis on oluline nii Eesti kui Kreeka ja Hispaania jaoks, on, et läbi ELi toetuste kaetakse siin pikaajalisi jooksvaid kulutusi ajutise loomuga tuludest. Jutt käib nn eurotoetustest, mis Kreeka ja Hispaania jaoks on praeguseks ära langenud (vähemalt esialgsel kujul), ent mis Eestis ja teistes uutes ELi riikides on endiselt aktuaalsed, moodustades ligi 20% SKPst. Eri Euroopa Liidu fondide toetused tõstavad paratamatult ajutiselt majanduskasvu ning see võimaldab poliitikutel tõsta riigiametnike palku ja pensione. Kõik on hästi kuni ajani, mil toetused kaovad. Siis selgub, et tegelikkuses on raha lihtsalt ära kulutatud ja sellega pole loodud konkurentsivõimelisi töökohti. Sellele, mis saab siis, kui eurotoetused ära langevad ja projekti-ettevõtted kaovad, peab hakkama Eesti mõtlema juba täna. Et mitte hakata mõne aasta pärast Lõuna-Euroopa riikide kombel kätt väristama.
pühapäev, 8. juuli 2012
Igatsus nõukogude korra järgi
Kas mäletate veel nõukogude aega? Mina mäletan. Olen nõukogude aja laps.
See oli aeg, mil uksi polnud vaja lukustada, ei oma korteril ega ka majal. Kus väravad olid lahti ja sellele vaatamata sisse ei tungitud, midagi ära ei kadunud. Kus kõik hoovid ja aiad olid avatud, kus järvede ümbrused ja muud looduskaunid kohad olid tarastamata ja metsarajad jooksjatele valla. Õhh. Oli selline aeg. Tõeline laste paradiis. Kuigi inimesed igatsesid vabaduse järele, oli vabadust tegelikkuses palju rohkem kui praegu, mil inimestel on end barrikadeerinud, ei pääse ise välja ega lasta teisi sisse. Praegu on laste pärusmaaks jäänud vaid üksikud õnnetud mänguväljakud, mis on pealegi nii halvasti ehitatud, et seal võib kaela murda.
Loomulikult olid sel ajal omad miinused. Poest polnud paljusid asju saada. Inimesed olid vangistatud oma maale, eestlane oli turist omas kodus, näiteks Saaremaale sõiduks oli vaja passi ja viisat. Mere äärde paljudes kohtades ei pääsenud, aga rannad olid sellegipoolest avatud. Taevas polnud küll sinisem ja rohi rohelisem, ent inimesed olid õnnelikud. Vähemalt tundus nii. Nad ei pidanud oma pead vaevama, kuidas aina kerkiva maksukoormuse ja tõusvate hindade juures oma vähenevast palgast maksta ära laenud ja liisingud olukorras, kus tagatisvara väärtus moodustab vaid poole laenusummast. Kuigi räägiti, et nõukogude võim tähendas miljonit sündimata eestlast, siis eestlaste arv reaalselt tõusis, mitte ei vähenenud nagu praegu. Eestlasi tuli pidevalt juurde, maa oli täidetud lastega. Eestlased tegelesid aktiivselt oma kultuuri edendamisega, selleks ju mingeid takistusi ei tehtud. Vastupidi, eesti kultuuri tähtsündmust, laulu- ja tantsupidu igati julgustati ja soodustati. Okupatsioonile vaatamata sai laulda isamaalisi laule. Mitte küll vabariigi aegset hümni, aga selle aseainet, „Mu isamaa on minu arm”. Seda laulu teatakse ja lauldakse isegi praegu rohkem kui hümni, kuigi Eesti on juba kakskümmend aastat vaba.
Mis veel? Nõukogude ajal oli mehel õigus ehitada omale maja ja seda õigust kasutasid väga paljud noored mehed. Õigupoolest on valdav osa majadest Eestis eesti meeste endi ehitatud, ise ja oma kätega, algusest lõpuni, ilma laenuta. Praegu ei või enam mees omale maja ehitada, kui ta just pole ehitusfirma juht, kas te kujutate ette! Ja ega ta ei jaksaks ka, ilma laenuta, selleks lihtsalt poleks raha. Nõuka ajal võis igaüks vabalt metsa minna, õitsesid jahindus ja kalandus. Maaelu polnud vaja arendada ja toetada, see arenes ise.
Minu vanaema, kes elas üksi metsa sees sai näiteks riigilt tasuta maad, pidas seal lehma ja lambaid, viis piima puki peale ja villa kokkuostu. Ta teenis omale sellega mitu pensioni juurde ja oli õnnelik. Jõudis veel toetada oma lapsi ja lapselapsi. Tema elu oli hernes võrreldes praeguste vanainimestega, kes hädavaevu ots otsaga kokku tulevad ja sisuliselt nälgivad. Ma olin suved vanaema juures abiks, seetõttu tean, et üksik 70-aastane vanainimene pidas praeguses mõistes üleval talu, ta sai kolhoosist kasutada traktorit koos juhiga, kui vaja, või siis laenas naabrite käest hobust. Ta polnud mingi eesrindlane, vastupidi, rahvavaenlase abikaasa. Sellele vaatamata elas ta täisväärtuslikku elu kuni surmani välja. Ta ei virisenud ega vingunud, seda ei teinud tema sõbrannad ega tuttavad. Ta hädaldas vaid, et venelane viis ta mehe Siberisse, aga oma elu üle ta ei kurtnud. Ta ei käinud arstil, sest seda polnud lihtsalt vaja. Sellist hala vanainimeste suust kui praegu nõukogude ajal ei kuulnud. Mu vanaema oli ilmaeluga kursis, kuulas oma kodu täiesti puhtalt Ameerika Häält, ent ma kardan, et kui mu vanaema oleks teadnud, mida kujutab endast vaba Eesti, siis oleks ta eelistanud jääda nõukogude aega.
Mis veel. Nõukogude ajal oli haridus tasuta. Mitte nii, et ametlikult tasuta, aga tegelikult tuleb juurde maksta, vaid päriselt ka - tasuta. Kõik oli tasuta. Üliõpilastele maksti veel raha pealegi. Ülikooli oli raske sisse saada, aga sealne haridus oli tasuta. Kas te kujutate ette!
Mu vanemad polnud rikkad, aga neil oli alati raha, et oma lastele süüa osta. Ma ei kuulnud, et keegi oleks olnud kusagil näljas, et mõni laps oleks nälja pärast söönud puulehti või et inimesed oleks käinud prügikasti juurest toitu otsimas. See oleks olnud ennekuulmatu. Mingist toiduabist polnud juttugi. Praegu jagatakse Eestis toiduabi sajale tuhandele inimesele - kaerahelbeid, riisi, jahu ja makarone. Kas te kujutate ette! Mis rahvaarvu tõstmisest me siin räägime, kui probleemiks on olemasolevate inimeste toitmine. Nõukogude ajal polnud poes küll suuremat valikut, letid olid tühjavõitu, aga elementaarne leib-sai, piim, liha ja kala, kartul ning muud juurviljad olid alati olemas. Valikut polnud, aga midagi ikka oli ning hinnad olid soodsad lõpuni välja. Ma elasin linnas ja ma ei mäleta, et kordagi oleks puudust olnud. Isegi nõuka aja lõpus, kus riigis valitses kriis ja paljusid asju polnud saada, jagati toitu talongidega. Meil oli terve toanurk täis talongide eest ostetud suhkrut, tangaineid ja muud kaupa. Toitu oli nii palju, et oleksime võinud ise poe avada.
Mnjah, mis ma ikka soiun. Pealegi pole ilus sedasi rääkida, nõuka aega taga igatseda. Ametlikult oli see ju terrorirežiim, okupatsioon ja vangla, mida tuleb igal juhul ja võimalusel kiruda ning praegust aega kiita. Aga ausalt, ma ei oska praegust aega kiita. Ausõna.
See oli aeg, mil uksi polnud vaja lukustada, ei oma korteril ega ka majal. Kus väravad olid lahti ja sellele vaatamata sisse ei tungitud, midagi ära ei kadunud. Kus kõik hoovid ja aiad olid avatud, kus järvede ümbrused ja muud looduskaunid kohad olid tarastamata ja metsarajad jooksjatele valla. Õhh. Oli selline aeg. Tõeline laste paradiis. Kuigi inimesed igatsesid vabaduse järele, oli vabadust tegelikkuses palju rohkem kui praegu, mil inimestel on end barrikadeerinud, ei pääse ise välja ega lasta teisi sisse. Praegu on laste pärusmaaks jäänud vaid üksikud õnnetud mänguväljakud, mis on pealegi nii halvasti ehitatud, et seal võib kaela murda.
Loomulikult olid sel ajal omad miinused. Poest polnud paljusid asju saada. Inimesed olid vangistatud oma maale, eestlane oli turist omas kodus, näiteks Saaremaale sõiduks oli vaja passi ja viisat. Mere äärde paljudes kohtades ei pääsenud, aga rannad olid sellegipoolest avatud. Taevas polnud küll sinisem ja rohi rohelisem, ent inimesed olid õnnelikud. Vähemalt tundus nii. Nad ei pidanud oma pead vaevama, kuidas aina kerkiva maksukoormuse ja tõusvate hindade juures oma vähenevast palgast maksta ära laenud ja liisingud olukorras, kus tagatisvara väärtus moodustab vaid poole laenusummast. Kuigi räägiti, et nõukogude võim tähendas miljonit sündimata eestlast, siis eestlaste arv reaalselt tõusis, mitte ei vähenenud nagu praegu. Eestlasi tuli pidevalt juurde, maa oli täidetud lastega. Eestlased tegelesid aktiivselt oma kultuuri edendamisega, selleks ju mingeid takistusi ei tehtud. Vastupidi, eesti kultuuri tähtsündmust, laulu- ja tantsupidu igati julgustati ja soodustati. Okupatsioonile vaatamata sai laulda isamaalisi laule. Mitte küll vabariigi aegset hümni, aga selle aseainet, „Mu isamaa on minu arm”. Seda laulu teatakse ja lauldakse isegi praegu rohkem kui hümni, kuigi Eesti on juba kakskümmend aastat vaba.
Mis veel? Nõukogude ajal oli mehel õigus ehitada omale maja ja seda õigust kasutasid väga paljud noored mehed. Õigupoolest on valdav osa majadest Eestis eesti meeste endi ehitatud, ise ja oma kätega, algusest lõpuni, ilma laenuta. Praegu ei või enam mees omale maja ehitada, kui ta just pole ehitusfirma juht, kas te kujutate ette! Ja ega ta ei jaksaks ka, ilma laenuta, selleks lihtsalt poleks raha. Nõuka ajal võis igaüks vabalt metsa minna, õitsesid jahindus ja kalandus. Maaelu polnud vaja arendada ja toetada, see arenes ise.
Minu vanaema, kes elas üksi metsa sees sai näiteks riigilt tasuta maad, pidas seal lehma ja lambaid, viis piima puki peale ja villa kokkuostu. Ta teenis omale sellega mitu pensioni juurde ja oli õnnelik. Jõudis veel toetada oma lapsi ja lapselapsi. Tema elu oli hernes võrreldes praeguste vanainimestega, kes hädavaevu ots otsaga kokku tulevad ja sisuliselt nälgivad. Ma olin suved vanaema juures abiks, seetõttu tean, et üksik 70-aastane vanainimene pidas praeguses mõistes üleval talu, ta sai kolhoosist kasutada traktorit koos juhiga, kui vaja, või siis laenas naabrite käest hobust. Ta polnud mingi eesrindlane, vastupidi, rahvavaenlase abikaasa. Sellele vaatamata elas ta täisväärtuslikku elu kuni surmani välja. Ta ei virisenud ega vingunud, seda ei teinud tema sõbrannad ega tuttavad. Ta hädaldas vaid, et venelane viis ta mehe Siberisse, aga oma elu üle ta ei kurtnud. Ta ei käinud arstil, sest seda polnud lihtsalt vaja. Sellist hala vanainimeste suust kui praegu nõukogude ajal ei kuulnud. Mu vanaema oli ilmaeluga kursis, kuulas oma kodu täiesti puhtalt Ameerika Häält, ent ma kardan, et kui mu vanaema oleks teadnud, mida kujutab endast vaba Eesti, siis oleks ta eelistanud jääda nõukogude aega.
Mis veel. Nõukogude ajal oli haridus tasuta. Mitte nii, et ametlikult tasuta, aga tegelikult tuleb juurde maksta, vaid päriselt ka - tasuta. Kõik oli tasuta. Üliõpilastele maksti veel raha pealegi. Ülikooli oli raske sisse saada, aga sealne haridus oli tasuta. Kas te kujutate ette!
Mu vanemad polnud rikkad, aga neil oli alati raha, et oma lastele süüa osta. Ma ei kuulnud, et keegi oleks olnud kusagil näljas, et mõni laps oleks nälja pärast söönud puulehti või et inimesed oleks käinud prügikasti juurest toitu otsimas. See oleks olnud ennekuulmatu. Mingist toiduabist polnud juttugi. Praegu jagatakse Eestis toiduabi sajale tuhandele inimesele - kaerahelbeid, riisi, jahu ja makarone. Kas te kujutate ette! Mis rahvaarvu tõstmisest me siin räägime, kui probleemiks on olemasolevate inimeste toitmine. Nõukogude ajal polnud poes küll suuremat valikut, letid olid tühjavõitu, aga elementaarne leib-sai, piim, liha ja kala, kartul ning muud juurviljad olid alati olemas. Valikut polnud, aga midagi ikka oli ning hinnad olid soodsad lõpuni välja. Ma elasin linnas ja ma ei mäleta, et kordagi oleks puudust olnud. Isegi nõuka aja lõpus, kus riigis valitses kriis ja paljusid asju polnud saada, jagati toitu talongidega. Meil oli terve toanurk täis talongide eest ostetud suhkrut, tangaineid ja muud kaupa. Toitu oli nii palju, et oleksime võinud ise poe avada.
Mnjah, mis ma ikka soiun. Pealegi pole ilus sedasi rääkida, nõuka aega taga igatseda. Ametlikult oli see ju terrorirežiim, okupatsioon ja vangla, mida tuleb igal juhul ja võimalusel kiruda ning praegust aega kiita. Aga ausalt, ma ei oska praegust aega kiita. Ausõna.
Tellimine:
Postitused (Atom)