Lugedes Postimehes Eesti Panga nõukogu liikme ja Tartu Ülikooli majandusteadlase Urmas Varblase juttu, tekib küsimus, miks tunnistatud majandusmees ignoreerib praeguste hädade peapõhjust: majanduskriisi.
Varblane märgib küll õigesti, et Eestit peetakse üleval nagu miljardäride klubi (mida Euroopa Liit endast ju kujutabki- tere tulemast reaalsusesse!!!), ent millegipärast imestab, miks Eestist inimesed lahkuvad. Kas professor Varblasele on siis teadmata see, et majanduskriis kaotas Eestist ligi 200 tuhat töökohta, millest osa on küll paari viimase aastaga taastunud, aga suurem osa on läinud ja inimesed pole Eestist minema läinud mitte seepärast, et neile meeldiks tööjõu vaba liikumine või väljakutsed teistes ELi riikides, vaid seda on tehtud HÄDA SUNNIL. Ükski inimene oma kodumaad niisama lihtsalt ei jäta ja see, et see on juhtunud, on Eesti ühiskonna jaoks üldrahvalik tragöödia, mille tõsidusest hakatakse aru saama alles hiljem, nii nagu selliste asjade puhul tavaliselt ikka. Nii nagu soomlased jäid peale sõda ilma paarisajast tuhandest inimesest, mistõttu tehakse praegu Soomes kõik, et selliseid asju enam mitte korrata. Selle asemel, et tegeleda minejate probleemiga, võideldakse Eestis jätkuvalt palehigis tulijate "probleemiga", aru saamata, et Eestisse pole niisama lihtsalt ajaloos mitte keegi tulnud, isegi nõuka ajal veeti inimesi Eestisse. Ristisõdade ajajärgul saatis võõrad inimesed siia Rooma paavst, selleks, et korvata Lähis-Idas saadud kaotuste valu. Kui kätte ei saadud Kristuse maad, siis vähemalt õnnestus käpp peale panna Kristuse ema Maarja maale, olenemata sellest, et Eesti aladel pole neitsi Maarjaga mitte kui mingit pistmist. Neitsi Maarja pole siin kunagi elanud, siinset õhku nuusutanud, rääkimata Kristuse sünnitamisest, ta suure tõenäosusega isegi ei teadnud, et selline maa nagu Eesti või Liivimaa üldse olemas on.
Aru saamiseks, miks rahvas rahul ei ole, pole vaja samuti mingit kõrgemat matemaatikat, sest lapski näeb, et kui Eesti majandus tõmbus kriisi tagajärjel kolmandiku võrra kokku ning vastavalt kärbiti avaliku sektori kulutusi, siis tekitab see inimestes pahameelt. Paljude jaoks jõuab kriisi tõehetk kohale alles praegu, mil pannakse ridamisi kinni avaliku sektori asutusi. On suur ime, et eesti rahvas tänavale ei tulle, mistõttu tuleb tänada eesti rahva kannatustes karastunud leplikku meelt. Samas iseloomustab eesti rahvast väide, et kui algul ei saa vedama, siis pärast ei saa pidama ning mis kord pähe võetud, see tehakse ka ära. Kes eesti rahva usalduse kaotanud, sel enam pikka pidu pole. Eesti rahva jaoks ajaloos ühe raskema ajajärgu üleelamiseks vajavad inimesed kaastunnet ja lohutust, mitte aga ülbet irooniat ja patroniseerimist, mida kirjamees Rein Raud peab moraalseks värdjalikkuseks. Rahvas ootab valitsejatelt kannatuste suhtes solidaarsust, vastasel korral vahetatakse valitsejad lihtsalt välja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar