reede, 1. märts 2013

Mina, eestlane

Väljavõte Postimehe veebist.

Poliitik Mihhail Lotman toob oma blogis (mida on refereerinud Postimees) välja huvitava dilemma, kas eestlastel on õigus metsas Vietnami põgenikke koertega taga ajada, kui eestlased on ise olnud kord põgenikud. Lotman toob välja ühe oma tuttava seisukohad, mille kohaselt too soovib minna tööle välismaale, ent on vastu, kui keegi soovib välismaalt tulla Eestisse.

Viimase aja avaliku ruumi tõmbluste taustal võib aru saada, et massiline eestlaste väljaränne ei jäta otsustajaid nii külmaks nagu püütakse välja näidata. Ametlikult pole Eesti juhtivad poliitikud väljarännet mingiks ohuks nimetanud, pigem on sellele takka kiidetud, stiilis, et las lähevad, peaasi, et ei jää Eestisse töötutena konutama. Loomulikult on väljarännanud töötud poliitilisele eliidile mugavamad, sest nad ei esita mingeid nõudmisi ja ei tule tänavatele, nagu see on töötute massidega juhtunud Lõuna-Euroopas ja isegi Prantsusmaal.

Kas aga see, et Eestist lähevad töötud seaduslikult ära välismaale õnne otsima on ikkagi samaväärne sellega, kui keegi tahab välismaalt ebaseaduslikult piiri ületades Eestisse tulla? Ja kas ebaseaduslikud piiriületajad peaks seetõttu laskma Eestisse tulla, et paljud eestlased lahkuvad välismaale tööle? Rääkimata sellest, et Euroopa Liiduga liitumisega on Eesti võtnud omale kohustuse valvata Euroopa Liidu idapiiri.

Lotman pole majandusmees nii nagu paljud temasarnased poliitikud ja filosoofid, ent kui ta majandusest midagi taipaks, saaks ta aru, et Euroopa Liiduga liitumisega on Eesti vabatahtlikult käest andnud võimaluse teenida oma geograafilise asendi pealt. Eesti on, on olnud ja jääb ka tulevikus tähtsaks transiitkoridoriks (nii raha, kaupade, inimeste kui mõtete mõistes) ida ja lääne vahel. Tänu soodsale geograafilisele asendile on suure tõenäosusega ellu jäänud kogu eesti rahvas, sest ei ida ega lääs pole julgenud seda kildu alla neelata, pigem on püütud eestlasi kord ühele, kord teisele poole meelitada. Sama fenomen on säilinud mitme teise suure impeeriumi piiri-alal, Euroopas on palju näiteid suuriikide vahel säilinud keskaegsetest vürstiriigikestest, mida samuti nö elus hoitakse. Seejuures on paljud sellised väiksed riigikesed jäänud sõltumatuks, näiteks Liechtenstein, mistõttu on neil võimalik teenida oma geograafilise asendi pealt. Eesti on selle võimaluse vabatahtlikult käest ära andnud.

Ja edasi, kui Eesti on andnud käest võimaluse ise raha teenida, siis miks ei võiks eestlased minna ja raha teenida kusagil mujal? Pealegi, nagu selgub, on Euroopa Liidu suuremad ja arenenumad osariigid väga huvitatud väljastpoolt tulnud tööjõust, erinevalt Eestist, kus pole õiget tööd pakkuda omaenda rahvalegi.

Ma olen korduvalt väitnud ja ei väsi kordamast üle, et Euroopa Liit on ametnike riik ja seal on hea ametnikel, mitte ettevõtjatel. See on põhjus, miks Eestis ei teki piisavalt töökohti, küll aga leiab ametnikukohti Brüsselis ja mujal ELi keskustes. Ettevõtja on ELis teisejärguline, seetõttu on EL maailmas kõige aeglasemalt arenev piirkond. Eesti on omale võtnud eesmärgiks jõuda 15 aastaga 5 rikkama hulka, aga reaalsus on see, et ELis ei jõua Eesti kunagi 5 rikkama hulka. Rahvas, kes omab demokraatlikus riigis kõrgeimat võimu, on sellest aru saanud, ja hääletab jalgadega.

Kommentaare ei ole: