Mis saab Eesti sõdurist droonide sõjas?

Väljavõte uuriva ajakirjanduse büroo veebist.

Uuriva ajakirjanduse büroo veebilehel on artikkel selle kohta, kuidas USA kasutab sõjategevuses üha enam mehitamata lennumasinaid ehk droone, mille abil on võimalik vaenlast eesmärgipäraselt hävitada ilma seejuures suuremaid kahjusid kandmata. Kaasaja lennumasinad on radarile märkamatud, mistõttu väga efektiivsed. Tuleviku sõjad on droonide sõjad, isegi Venemaa asepeaminister ütles hiljuti, et Venemaa peab üle minema kontaktita sõjapidamisele, mis tähendab nendesamade droonide kasutamist.

Kui Eesti põhiliseks sõjaliseks vaenlaseks peetakse Venemaad, siis tekib paratamatult küsimus, kuidas on Eesti sõjavägi valmis droonide sõjaks. Eelmine kaitseminister Mart Laar rääkis midagi tankide soetamisest, kas see tähendab, et Eesti sõjavägi kavatseb tankidega droonide vastu minna? See on umbes sama kui minna vikatite ja hangudega sõtta püssimeeste vastu. Tagasihoidlik küsimus: mitu kaasaja efektiivset sõjarelva- drooni on Eesti omale soetanud või ehitanud ja kui paljud Eesti sõjaväelased oskavad droone juhtida?

Eesti sõjaline kontseptsioon, nagu võib aru saada, on vaenlase sõduritele vastu seista niikaua kuni käivitub NATO kuulus artikkel 5, mille alusel saabuvad abiväed. Ehk siis paar päeva tuleb kannatada midagi partisanisõja taolist, mida soomlased pidasid Venemaa vastu Talvesõjas. Vastavalt sellele kontseptsioonile koolitatakse Eestis igal aastal välja mitu tuhat sellist universaalset partisani, kes oskavad veidi püssi lasta, tükist tulistada, metsas orienteeruda ja toidupakki avada. Aga kui neid vene sõdureid üldse üle piiri ei tulegi? Vaid tulevad droonid, lasevad õhku kõik olulisemad sõjalised ja muud objektid ning elektriliinid. Nagu ütleb üks Soome kaitseministeeriumi uuring, surutaks Soome elektriliinide vastu suunatud rünnakuga põlvili 15 minutiga. Kas Eestil on siin lootust kauem vastu pidada?

Kuivõrd droonid, nii nagu muu kaaseaegne sõjapidamistehnika on väga kallis, siis sõltub sõjaline edu või ebaedu mitte niivõrd sõjameeste arvust, vaid sõjapidajate rahakotist. Nagu me mäletame, siis ostis Venemaa Gruusia konflikti ajal Iisraelilt Gruusia rakettide juhtimiskoodid, millega lõikas ära grusiinide võitlusvõime ja Gruusia lakub selle konflikti haavu tänaseni. Sisuliselt kaotas Gruusia selle konfliktiga kõik, mis oli üldse võimalik kaotada. Konflikti üks autoreid Mihhail Saakašvili jääb peatselt oma võimust ilma ning tema ustav abiline Mart Laar näeb vaeva avalikkuse veenmisega selles, et ta pole päris juurvili. Kas selline on kogu Eesti jaoks tulemus pärast sõjalist konflikti Venemaaga?

Selle asemel, et valmistuda saja aasta taguseks sõjaks, kasutades selleks teistest riikidest kalli raha eest ostetud ajast ja arust sõjatehnikat, on Eestis viimane aeg valmistuda tuleviku sõjaks, mis ei käi metsas, vaid arvutite monitoride taga. Sellele viitas Tallinna Ülikooli õppejõud Matthew Crandall, kui soovitas luua IT-ajateenistus, aga millegipärast laideti tema mõte maha. Eestlastest sõdurid peaks olema nii võimekad, et suudavad vaenlase droonide ja muude tuleviku sõjarobotite üle kontrolli haarata ning need enda kasuks tööle panna. Kasutades nn džuudo strateegiat, mis kasutab endast suurema vaenlase jõudu enda kasuks. Selle asemel, et maailma tasemel arvutihäkkereid välja anda USAle, kes nad enda kasuks tööle paneb, tuleks maailma paremikku kuuluvaid taibusid kasutada oma kaitsetööstuses. Sõjaväge on mõtet ülal pidada ainult siis ja sõjamehi koolitada ainult selleks, et sõda võita. Kaotajaid pole mõtet maksumaksja niigi kõhna rahakoti peal hoida.