reede, 16. august 2013

Kohvik esitleb: järjejutt ajakirja Just tegemisest, osa I

Ajakirja Just esikaas.

Kinnitagem rihmad! Kohvik alustab ajakirja Just ühe asutaja Indrek Einbergi memuaaride avaldamist. Olgu öeldud, et tegemist oli ühe tähelepanuväärsema ajakirjandusliku tootega, mis ilmus aastail 2004-2009 ja mille peatoimetajaks oli legandaarne bravuuritar Anu Saagim.

Ajakiri Just lõpetas ilmumise vahetult pärast seda, kui Eesti ajakirjanduse kurikuulus rahapõletaja Oliver Kruuda koos oma kommimüüjast kannupoisi Alar Pinkiga selle üle võttis ja Saagimi peatoimetaja kohal välja vahetas.

Aga mis siin ikka lobiseda, järjejutt algab siin:

Tumekõrb sälg tõusis keset hämarat vahekäiku tagajalgadele ja jäi nagu õpetatud puudel ümbrust uudistama. Alles mõnekümne sekundi pärast soostus ta, hobusele kohaselt, kõigile neljale kabjale toetuma.

Tallis lõõtsuvat tuult nuhutava sälu kere paistis lühike, aga jalad kole pikad. Sabas ja lakas jõhve – hõredalt. Veidi kongus koonu kohal välgatas umbusklikult ploomikarva silm. Ilu poolest ei olnud just eeskujuliku välimikuga loom. Ta lõhnas aga vaimustavalt ja ta kapjade kopsimist oli selgelt kuulda. Paned peo selle eluka kaelale ja tunnedki suurt ja sooja ja viimase kui karva otsani elusat looma. Ta oli vaieldamatult päriselt olemas.

Olin tallis ja olin siin hobusekaupa tegemas. Päris pentsiku põhjusega hobusekaupa.

2004 aasta hiliskevadel ei olnud mul püsitegevust, mida võinuks turvaliseks leivateenistuseks nimetada. Siin seal mõni kujundustöö, vahel mõni artikkel ja oligi kõik.

Kusagile reatoimetajaks asuda puudus mul tahtmine ja ega mind eriti tahetud. Ometi kipitas tilluke soov midagi ise teha. Seda soovi hoidsid elus kioskilettidele ilmuvad kummalised väljaanded. Nad pidasid seal vastu kaks-kolm kuud ja kadusid, et anda ruumi järgmistele. Mäletan, et olid Tsäpp, Hai ja Ikoon. Kahe numbriga rõõmustas lugejat ka pestavale tapeedile trükitud „Sport ja vaba aeg“. Midagi oli vist veel. Aga ülepea, kes paneb ajakirjale nimeks Tsäpp? Või Ikoon? Miks mitte siis juba Tilla-Tölla või Moen`s Säinad? Need väljaanded viisid aga järelduseni, et ajakirjanduses tiirleva raha hulgast jätkub ka Haide ja Tsäppide jaoks. Ehk on seda raha koguni nii palju, et jätkub ka mulle ajakirja tegemiseks?

Suvi algas ja edenes, mina arvutasin üha murelikumalt oma kiiresti kahanevate säästude võimalusi. Mitte ühegi nurga tagant ei jooksnud mind pikali ajakirjandusse armunud rahamehed.

Ühel suveõhtul olime sõpradega ümber aiakamina kogunenud. Korraga küsis Marko raamatukirjastamise kohta. Nimelt olevat ta vennal plaan raamatuid kirjastama hakata. Marko venda Reneed teadsin vaid kuulu järgi. Tema müüs muusikat ja tegi artiste. Ta värskeim ettevõtmine oli ansambel Vanilla Ninja.

„Aga miks raamatud? Kas ta perioodikaga ei tahaks alustada. Raamatutega on nii, et lased nad valmis teha ja siis kükitad selle hunniku otsas nagu tont lossivaremetel. Ajakirja käive on aga kiirem ja tulemuse saad nobedalt teada“, kohmasin. Sel õhtul see jutt sinnapaika jäigi – kusagile viienda ja kuuenda õlle vahele. Mõni päev hiljem jõudis see jutt aga „Hiiu Õlletuppa“. Istusime Marko venna Reneega vastastikku ja püüdsime luua mingit tegevuskava.

„Milliseid ajakirju praegu ei ole?“ tahtis Renee teada.
„Spordiajakirja… „
„Sporditäht ju on?“
„Ee… ma pidasin silmas päris ajakirja“.
„???“
„Läbimõeldud maketi ja suure pildiga ja et paljast ihu ka oleks. Ilma mingite arveteklaarimiste ja muu jamata, mis lugejat üldse ei puuduta. Ajakirjanduse on vaid kaks lollikindlat teemat: sport ja seks. Ja veel on puudu huumoriajakiri.“
„Mis sa arvad, kui kaua sul aega läheb?“

Siin ta nüüd oli, rüüpas teed ja tahtis teada, kui kaua mul läheb ajakirja tegemiseks.
„Noh, eks kulusid on ka ju omajagu …“
„Teeme nii, mina leian raha ja sina teed selle valmis. Kui kaua sul kulub?“
„Kui makett on paigas, siis… siis ehk kaks nädalat.“ Järgnevad ööd kulusid strateegilise maketi valmistamisele. Spordikaugena nagu tünnitäis põrandavärvi, püüdsin aru saada, millest spordiväljaanded kirjutavad. Mis mahus kirjutavad? Millised on nende seast edukad, millised ei ole. Ja miks siis? Peamiseks eeskujuks valisin ameeriklaste „Sport Illustrated“. Loomulikult hankisin ka mõned numbrid Sporditähte ja neile kulutatud rahast on siiani natuke kahju.

Nädala lõpuks olin enda meelest koostanud suurepärase maketi. Materjalihanke süsteem oli lihtsalt imetlusväärne. Isegi logo oli valmis ja mulle omase tagasihoidlikkusega võisin öelda, et see oli omaette klass korporatiivgraafikas.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Inno, mis põhjusel ei avalda sa arvamust Schibstedi müügi suhtes.

Anonüümne ütles ...

Pardon - Eesti Meedia müügi suhtes.

Inno ütles ...

Mis seal ikka arvata. Schibsted on seda müünud juba mitu aastat, aga keegi pole osta tahtnud. Nüüd vast mõni ostja lõpuks välja ilmunud, et Kadastik ähmi läinud.