Jutuajamised Eriga- I

Nii nagu igal endast lugu pidaval eestimaalasel, olid ka Kohvikul Eriga soojad suhted. Eri oli äärmiselt südamlik ja tore inimene, kes ei öelnud kunagi ära ühestki kohtumisest. Kohvikul oli Eriga mitmeid põnevaid jutuajamisi, millest järgnevalt avaldame katkendeid.

- Eri, sa olid suur Edgari sõber, räägi natuke sellest!

- Ahh, mis sõber nüüd, olime rohkem head tuttavad.

- No aga kurjad keeled räägivad ...

- Mis nad siis räägivad?

- Et võtsite koos viina, käiste naistes...

- Kes neid jutte räägib?

- No jutud liiguvad.

- Viina oleme küll koos võtnud.

- Räägi sellest.

- No ükskord olime jälle koos Tallinnas, seal endise hotell Tallinna all, ma ei tea, mis nimi seal nüüd on. Ühesõnaga olime seal, Etsil, nii ma teda kutsusin, oli seal jälle sviit kinni pandud. Ausalt, ma ei küsinud, kellega ta seal tookord oli. Aga tal oli seal sviit ja ma sain aru, et tal oli veidi aega ja nii me seal siis jutustasime. Poole ööni.

- Ja võtsite viina?

- Seda ka muidugi.

- Aga millest te rääkisite?

- Maast ja ilmast.

- Eri, sa oled hea inimeste tundja. Mis sa üldse Edgarist, või Etsist arvad?

- Ma arvan, et ta on igati tubli mees. Väga hakkaja. Sõnapidaja. Aus eesti mees. Selliseid on väga vähe alles jäänud.

- Kunagi siis oli neid rohkem?

- Muidugi!

- Aga miks paljud Etsi vihkavad?

- Mina ei saa ka sellest aru. Raske mõista. Võibolla kadedusest. Tal on ikka väga hästi läinud, palju raamatuid kirjutanud, poliitikas on väga edukas. Ta on hea inimene ja selliseid kadestatakse.

- Aga lindiskandaal. Mis sa sellest arvad? Ta lindistas ja pani Vilja tunnistama.

- Ah see. (Eri peab väikse pausi, lonksab klaasist vett) See asi polnud üldse nii nagu on räägitud.

- Kuidas see siis oli?

- Tegelikult oligi nii, et Vilja lindistas.

- ???

- Jah. Tema ja siis veel need seal, kes nad iganes olid, noh, julgeolekumehed. Ets mulle ükskord rääkis sellest. Nad igaks juhuks lindistasid, et pärast ei saaks keegi öelda, et rääkimist polnud või nii.

- Vilja oli tal siis abiline?

- Jah, nad polnud siis isegi veel abielus.

- Aga mis sa Viljast arvad?

- Ütlen ausalt või?

- Jah, palun.

- Mulle ta eriti ei meeldinud juba algusest peale. Ütlesin seda ka Etsile, et vaata ette. Aga tema, et Vilja on kõige parem, kõige targem ja kõige ilusam. Aga näete nüüd seda Viljat! Kisub teisel südame seest välja. Selline šaakal!

- Kuidagi naljakas jah. Kas sa muidu seda klaverimängija Toomastit tead?

- Tean küll, miks ei tea. Ükskord tuli proovi, oli öö otsa pidu pannud ja ajas kõik noodid sassi.

- Mis sa siis tegid?

- Mis ma ikka tegin, koju saatsin ta (naerab).

- Räägime Etsist edasi. Kui pikalt sa teda tundsid?

- Nohh, sinna on ikka aastaid juba. (Eri ajab pea veidi kuklasse ja meenutab). Sinna on ikka oma kaks-kolmkümmend aastat juba. Muide, selle Rahvarinde idee andsin mina talle!

- Tõsi või?

- Jahh. Me saime ükskord juhuslikult kokku seal Narva maantee nurga peal, seal oli üks kohvik kunagi, ja siis ma ütlesin talle, et mis sa seal naljatad selle isemajandamisega, tee midagi suuremat. Tee rahvarinne! Ta oli just telemajja minemas ja tegigi!

- Sa ise olid ka teles pidevalt.

- Jahh, telemaja kohvikus sai õige põnevaid jutuajamisi peetud.

- Ütle, Eri, palun ausalt, kas KGB sind tollal ei jälginud?

- Miks ei jälginud, ikka jälgis. Paks toimik oli olnud, ma pärast kuulsin. Ma käisin ju tihti välismaal, kõik pandi kirja, mis tegin, kus käisin.

- Kas ära hüpata ei tahtnud?

- Ahh, ei. Järvi läks ja pärast ainult kurtis, et see ei kõlba ja teine. Mulle pandi siin palka juurde ka, anti osa valuutas. Mis mul siin viga oli. Järvit ei tea seal keegi, aga mind tunnevad siin kõik.

- Kas Ets ka muidu välismaal käis?

- Vot seda ma ei tea. Koos me igatahes polnud. Aga ma tõin talle ükskord Soomest mikrolaineahju. Ta ütles, et hirmsasti oleks vaja. Ma ei tea, kas ta siis juba Viljaga käis. Võibolla tahtis muljet jätta.

- Kas sa Hundisilmal oled käinud?

- Ei ole, ausalt ei ole. Ets küll kutsus mind sinna, lihtsalt niisama ja siis sellele jaanipäevale, aga mul tuli alati midagi ette. Või õigemini, ma ei viitsinud minna. See on kuskil metsa sees. Mul on õudne. Ma kardan metsa.

- Tõsi või?

- Jah, tõsi. Mul juba lapsest peale mets ei istu. Ma olen linnainimene.

- Aga mis see Ets üldse sinna metsa otsis?

- Vat ma ütlesin talle ka, et mida sa sinna otsid? Aga tema ei jätnud oma jonni. Et Vilja tahab ja Vilja tahab. Sai nüüd oma Viljat! Tema istub seal, Vilja elab tähtsalt Tallinnas. Ma ütlesin talle algusest peale, et see kooselu Viljaga on viga. Seda ütlesid talle kõik. Aga kas tema seda kuulas!

- Tuleme selle Rahvarinde loomise juurde tagasi. Nii et see oli sinu idee. Aga mis sa hilisemast arengust arvad, kas kõik läks nii nagu pidi?

- Ikka. Eks meil siin väiksemas ringis oli juba üldiselt teada, kuidas läheb. Aga seda putši seal Moskvas, seda poleks keegi muidugi osanud arvata. Seal ikka sõitis meestel katus pealt ära. Muide, ma ajasin Lippmaale Moskvast need MRP paberid välja!

- Tõsi või?

- Ooojaa! Kes teda oleks sinna lasknud? Metsavenna poeg. Ma kasutasin seal oma Moskva sidemeid ka, mul seal vanast ajast head tuttavad.

- Aga nüüd on Moskvaga suhted kehvad.

- See on tõesti nii. Eks siin on vigu tehtud mõlemal pool, et nii on.

- Kuule, Eri, kell on juba palju. Üks küsimus veel. Mis sa arvad, sina kui juudi soost ja teadja inimene, kas meie president on juut?

- Ahh, mis juut nüüd tema! Ta pidi olema venelane. Tal on ema pooleldi venelane.

- Suur aitähh sulle!

- Palun-palun.

(jätkub)