laupäev, 30. aprill 2016

Eestlased tegid strateegilise vea, kui jooksid ameeriklaste järel Afganistani ja Iraaki?

Kümmekond aastat tagasi, kui eestlased ameeriklaste järel oma väeosad Afganistani ja Iraaki sisse viisid, räägiti sellest kui suurepärasest võimalusest saada koos liitlastega sõjakogemusi. Eesti panustas Afganistani ja Iraaki tohutult tähelepanu, aega ja muidugi maksumaksja miljoneid. Vastutasuks pidid ameeriklased tulema Eestile vajadusel appi.

Nüüd on näha, mida maksavad tegelikult ameeriklaste lubadused. Kui Venemaaga on läinud nö asjaks, siis pole ameeriklasi enam kusagil, Eestile otsitakse abi Poolast, Tšehhist ja Ungarist. Olgu veel lisatud, et kunagi paarkümmend aastat tagasi, kui Ukraina ameeriklaste pealekäimisel tuumarelvast loobus, lubati suure suuga ka ukrainlasi vajadusel abistada. Sähh sulle siis abi!

Nüüd on Balti riigid samas olukorras mis Ukraina ehk täiesti kaitsetud. USA on pannud seisma NATO laienemise, lüües sellega Eestile sisuliselt noa selga. Kogu aeg on Eestis räägitud Ameerika sõpradest. Sõbrad my ass! Kuidas see ütlemine oligi, et sõpra tuntakse hädas.

Tegelikult, nüüd muidugi tagantjärele tarkusena tegid eestlased suure vea, et üldse sinna Afganistani ja Iraaki oma väed viisid. Selle asemel oleks tulnud oma kodust kaitsevõimet parandada, seda ajal, kui Eesti majandus kasvas ning raha oli laialt käes. Venemaa näiteks hakkas just sel ajal oma relvastust uuendama. Eesti oleks saanud lihtsa vaevaga osta nii tanke kui lennukeid, mida ainult vaja. Aga osteti ainult soomukeid, mis saadeti kohe kõrbesse ja mis sinna jäidki liiva sisse roostetama. Nüüd, kui vajadus relvastuse järgi on suur, on majanduse olukord nii kehv, et Eesti ei jaksa õieti enam soomukeidki osta.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Noh 2001 ja ka 2003 veel üldiselt usuti seda möla vabast ühiskonnast, demokraatiast ja muudest nähtustest, mis tänaseks on osutunud pigem illusioonideks.