reede, 13. mai 2016

Eesti riigikaitse arengukava: riigikaitse kannatab majanduse nõrkuse tõttu

Väljavõte Kaitseministeeriumi veebist.

Miks on Eesti riigikaitse nõrgem kui algselt planeeritud? Aus vastus on: raha pole. Nagu selgub riigikaitse arengukava 2013-2022 ülevaatest, siis raha pole põhjusel, et majandus kiratseb. Ja majandus kiratseb valitsuse valede majandusotsuste tõttu, eriti põhjusel, et 2008-2009. aastate kriisi ajal lasti majandus vabalangusse. Ühelt poolt sooviti vältida laenu võtmist, aga teiselt poolt tähendas see tagasiminekut riigi kulutustes, kaasa arvatud kaitsekulutused. Võrdluseks: samal ajal Venemaa, Eesti peamine võimalik vaenlane suurendas hüppeliselt sõjalisi kulutusi.

Võrreldes algselt planeerituga on aastatel 2009-2018 raha vähem kolmandiku võrra ehk ligi 2 miljardit eurot. Lähiaastate kaitse-eelarve on koguni ligi kaks korda väiksem kui algselt planeeritud.

Mis riigikaitsesse laiemalt puutub, siis arengukava ülevaate järgi otsustades pole selle koostamisel olnud puudu ainult rahast, vaid ka mõistusest. Näiteks tugineb kava liialt NATO sõjalisele teenindamisele ja kiirreageerimisvõimele, samas on tähelepanu alt välja jäetud tsiviilelanikkonna turvalisus. Tekib küsimus, keda või mida siis kaitstakse, kas mingit NATO platsdarmi või eesti rahvast? Eesti kaitsevõime peaks tuginema just rahva kaitsele, kuna Eesti riigi ülesanne on eesti rahva säilitamine ja sõja korral on rahva säilimine kõige suuremas ohus. Kaitse eesmärk peaks olema, et võimalikult palju inimesi, sealhulgas naisi ja lapsi ellu jääks. Praegune kaitsekava on aga suunatud vaid sõjalise vastupanu säilitamisele selle kahe nädala jooksul, mil NATO suuremad jõud kohale jõuavad ja platsi puhtaks löövad. Aga mis saab kogu selle aja jooksul elanikkonnast, sealhulgas naistest ja lastest, sellele küsimusele vastust pole. Kuidas on võimalik tänapäeva võimsate relvadega pisikest Eestit „edukalt” kaitsta?

Ehk siis: mis kasu on kaitseväelaste valmidusest relvaga vaenlasele vastu minna, kui selle aja jooksul naised ja lapsed hukkuvad?! Kas sellele küsimusele on mõeldud?

Lihtsas keeles öelduna: kui Päts keelas 1940. aastal igasuguse paugutamise üldse ära ja korjas relvad kokku, soovist säilitada rahvast, siis nüüd on mindud teise äärmusse, kus riigikaitse näeb ette suurt paugutamist igal pool. Päts tegi toona valesti, sest ilma püssipauguta riigi äraandmist oli hiljem raske põhjendada. Samas, kas tänases olukorras annaks isegi üks püssipauk sõjalistelt võimetelt selgelt tugevama vaenlase vastu mingit efekti? Täna pole ju enam 20. sajandi keskpaik, kus agressiooni oli raske põhjendada ilma sõjalise vastupanuta.

Ma pole sõjanduse spetsialist ega otsustaja, aga mul tekib küsimus, kas selline lähenemine, suur sõjaline vastupanu, millega kaasnevad tuhanded inimohvrid, on tänases olukorras õigustatud. Kas see on üldse 21. sajandi lähenemine, ja veel Euroopas? Mis läheks kaduma, kui Eesti üldse loobub sõjalisest vastupanust? Ja ühes sellega ajateenistusest. Rajaks kasarmutesse inimestele kodud. Mehed saaks kodu remontida ja lastega tegeleda, selle asemel, et nädalate viisi metsas mütata. Selle 400 miljoni euro eest aastas, mis kulub riigikaitsele, saaks rajada aastas 400 uut lasteaeda või mitu tuhat kodu noortele peredele, saaks hoida Eestis noori inimesi, kes riiki üles ehitavad. Eestis panevad omavalitsused ridamisi kinni koole, et säästa mõnikümmend tuhat eurot aastas, samas paugutatakse polügoonidel tankitõrjerelvi, mille üks lask maksab samapalju. Kas Eesti on ikka Jakob Hurda lainel, kes rääkis vaimu olulisusest, või on langenud suurusehullustusse?

Mis saab, kui sulatada tankid atradeks? See lööks vaenlase hübriidsõjal kohemaid jalad alt, sest propaganda põhiline argument on praegu sõjaline oht. Aga kui ohtu pole, siis kaob vajadus ka agressiooniks. Ja isegi kui agressioon tuleb, näib see eriti jõhker ning rahvusvahelisel areenil mõistetamatu. Nagunii käib Eesti tagasi võitmine hiljem mitte sõjalisel, vaid diplomaatilisel teel. Mida on Eestist sõjaliselt kümneid kordi võimsam Ukraina näiteks saavutanud sellega, et venemeelsetele jõududele suurt sõjalist vastupanu osutas? Kas seeläbi midagi võideti? Mida ukrainlased võitsid? Kas relvade täristamisega on tänapäeva maailmas võimalik üldse midagi võita?

Khmm. Ma loodan, et mind nüüd vangi ei panda, nagu juhtus ühe Ukraina ajakirjanikuga, kes julges kahelda ajateenistuse mõttekuses.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Vana tõde on see, et rahvas, kes ei taha toita oma sõjaväge, hakkab toitma võõrast armeed.

Inno ütles ...

Väga huvitav, jah. Kuidas see põhimõte end õigustas Gruusias või Ukrainas?

Anonüümne ütles ...

Vihje: PPA tegeleb viimasel ajal vaikselt, kuid väga aktiivselt, Eesti kodanikelt relvade ära konfiskeerimisega. Alustatakse järelvalvemenetlusi ja nende ajaks kästakse relvad politseisse tuua järgmise tööpäeva lõpuks, kui ei tooda siis alustatakse vääreteomenetlusi ja tullakse ise konfiskeerima. Endal ja mitmel tuttaval sama protsess viimase kuu jooksul alustatud.

Ei tea kas on nii suur relvade puudus kaitseväel või käib rahva abituks tegemine enne sõda?

Huvitav, et sellise asja vastu pole seadustesse kaitset lisatud arvestades Eesti ajalugu.

"People without guns make good corpses".