Ühelt poolt on avalikus ruumis üha rohkem infot Lääne ja Venemaa vaheliste pingete kohta ning sellest, et Eesti julgeolek on üha suuremas ohus. Eesti välisluure on andnud ohuhinnangu, et Venemaa sõjalise jõu kasutamist Balti riikide vastu ei saa välistada. Ehk siis lihtsas keeles: iga hetk võib Eestis puhkeda sõda.
Teiselt poolt aga pole olnud kuulda, et inimesi, tsiviilelanikke oleks instrueeritud või kuidagi ette valmistatud võimaliku sõja puhuks. Ma mäletan näiteks lapsepõlvest 1970ndate lõpus, kui olid pinged NLiidu ja Hiina vahel, siis korraldati koolis pea iga nädal tsiviilkaitse õppusi, kuidas gaasimaski pähe panna, mida keemiarünnaku puhul teha ning üldse, kuhu sõjategevuse korral minna. Õpetati hoidma kodus teatud toiduainete, tikkude ja soola varu. Nüüd aga, kus pinged on veelgi suuremad, pole kippu ega kõppu. Mitte midagi! Sellest on meedias isegi olnud juttu, et rahvas on täielikus teadmatuses, aga mingit reaktsiooni pole olnud. Keegi midagi seletama pole hakanud. Vastupidi, kõigile küsimustele ohuolukorra kohta haugutakse lihtsalt vastu. Rahvas on sõjaks täiesti ette valmistamata.
Paratamatult tekib küsimus, miks? Miks rahvast ette ei valmistata? Kas tõesti loodetakse, et rahvale saab korraldusi jagada pärast vaenlase rünnakut? Aga siis on juba hilja, kommunikatsioonid rivist väljas, telefonid ei tööta, tele ja raadio on tummad. Teadmatuses rahvas läheb paanikasse, paanikaolukord on juba iseenesest ohtlik. Näiteks massiüritustel toimunud õnnetuste puhul hukkub enamik inimesi paanikaolukorras tekkinud rüseluses. Kas see ongi eesmärk, tekitada paanika, kasutada abitut rahvast inimkilbina? Aga sellisel juhul tuleks seda vähemalt välja öelda, et sõjalise konflikti korral arvestatatakse suure hulga inimohvritega.
Praegu on küll nii, et Eesti inimesed ei tea, mida sõja korral ette võtta. Samas võib sõda iga hetk puhkeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar