Paarkümmend aastat tagasi, kui Eesti tänu NLiidu lagunemisele uuesti iseseisvaks sai, oli tavaks rääkida, et Eesti tegi vea, kui 1939. aastal ajas Soomest erinevat poliitikat. Väideti, et Eesti oleks pidanud järgima suurema hõimuvenna poliitikat, rohkem kokku hoidma ja koostööd tegema. Et soomlased olid targemad. Selle vea hinnaks arvutas president Lennart Meri hiljem miljon sündimata eestlast.
Kui Päts sõlmis teise diktaatori Staliniga 1939. aastal baaside lepingu, siis sai Stalin võimaluse Eesti lennuväljadelt Soomet pommitada. Nõnda aitas Eesti omalt poolt kaasa Soome okupeerimisele, mis tipnes Soomele suure hulga inimohvrite ja Karjala-Soome kaotusega. Ühtlasi pääses Punaarmee ligi infole miinide kohta, mille Eesti koos Soomega olid Soome lahte paigutanud. Ehk siis Eesti reetis Soome, vastutasuks sai Eesti valitsus baaside lepinguga kaasnenud kaubandusleppega Stalini käest suure summa sularaha. Väidetakse, et Päts olevat olnud lausa Kremli palgal.
Täna, nii imelik kui see ka pole, on taas pinged ida ja lääne vahel ning Eesti ja Soome taas eri leerides. Kaks hõimurahvast ei suuda kriitilisel ajal taas kokku hoida. Nüüd üritab Soome hoida Venemaaga neutraalset ja pigem sõbralikku joont, Eesti seevastu, tulenedes varasemast negatiivsest kogemusest on pöördunud selgelt Venemaa vastu. Olukord Soomes on rahulik, Eestis aga väga pingeline.
Kas see tähendab, et Eesti on liikumas taas vales suunas, ühest äärmusest teise? Et kui enne oldi valmis Stalini perset lakkuma, siis nüüd ollakse täielikult vastu? Soome laveerib taas kusagil keskteel: ajab sõbralikku joont, aga ennast maha müüa ka ei lase.
Eks seda näitab aeg, kummal on õigus: kas Eestil või Soomel. Senine ajalooline kogemus näitab, et soomlased on olnud nutikamad. Kas nad talitavad nüüd valesti?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar