Kui sul on nii palju asju nagu meil Rakvere majas, siis sa lihtsalt ei jõua nende kõikidega tegeleda ning nii jäävad ka paljud olulised asjad nagu näiteks fotoalbumid märkamata ja korrastamata. Nüüd, kus hulga ebavajalikku kraami maha jätsime, on aega tegeleda oluliste asjadega. Hakkasin vanu fotosid korrastamata ja tutvustan huvitavamaid leide teilegi.
Sellel hiiglama vanal fotol, mis tehtud 1897. aastal, kui mu vanaisa Gustav Eduard (pildil paremalt teine) oli veel poisike, ongi see legendaarne mõisa kubjas, kellest olen varem siin kohvikus pajatanud. Paremalt kõige esimene. Müstiline mees, kelle kohta räägiti, et ta tuli koos isaga Venemaalt. Olevat olnud Eestist pärit ja nagu põlvest põlve edasi antud legend räägib, hakanud Juhani isa, kes elanud Venemaal koos vene naisega, ühel päeval nutma. Poeg, Juhan (või Ivan?) siis pärinud, et isa, miks sa nutad. Isa vastanud, et vaata, poeg, see siin ei ole üldse minu kodumaa. Poeg küsinud, et kus isa kodumaa on. Isa vastanud, et Eesti.
Aga läheme siis sinna sinu kodumaale, pakkunud poeg. Mõeldud-tehtud, isa ja poeg rakendasid hobuse ja katsid ta kabjad riidenutsakutega, et plaginat kuulda poleks. Seejärel tehtud varahommikul sääred. Vene naine, Juhani ema jäetud maha. Ei saanudki aru, mis põhjusel, aga ju siis polnud Juhani isal temaga kõige paremad suhted. Või poleks ta siis Eestisse minemisega nõus olnud, kes seda teab. Igal juhul on minu vanavanavanaema venelane. Isale see eriti ei meeldinud. Kui talle seda meelde tuletasin, siis ütles ta, et see on ju nii väike protsent. Peaaegu olematu. Kuid Juhan oli sellegipoolest pooleldi venelane.
Eestisse jõudnuna asusid isa Jüri ja poeg Juhan elama Võrumaale ja hakkasid ühes vahtrametsas mesilasi pidama. Nõnda said nad ka perekonnanimeks Vaher. Juhanist, kes oli suurt kasvu nagu vene vägilasele kohane, sai mõisa kubjas. Isa enam täpselt ei mäletanud, millise mõisa, aga kuna nad kolisid hiljem Loosu ja seejärel Navi külla, siis pidi see olema kuskil seal lähedal.
Juhan oli loomult väga keevaline ja uhke mees. Räägitakse, et kord kõndinud ta mööda kitsast maanteed ja talle tulnud vastu mõisnik oma hobukaarikuga. „Mats, tee pealt eest!” käratanud mõisnik ja üritanud Juhanile piitsaga äiata. Seda ei võinud vaba mees muidugi kannatada. Tal sai süda täis, ta võttis mõisniku hobusel ohjadest ja lükkas mõisniku kogu kaarikuga kraavi. Seda lugu jutustati meie peres alati suurima mõnuga. Paraku oli Juhan keevaline mees ka kodus ning mu isa teadis rääkida, et ta oli oma naist Katret vahel koerapiitsaga nüpeldada ja poega Samuel Konradit kõrvust sakutada armastanud.
Juhanil ja tema naisel Katrel, kes kandis perekonnanime Kirotar ja oli pärit Räpinast (pildil vasakult esimene), oli kolm poega: Peeter, Joosep ja Samuel Konrad. Peetri tütar Hilda on Ivari Padari vanaema, ja kui te tähele panete, siis ka Ivari on väga suurt kasvu ja välimuselt täitsa meie ühise vanavanavanaisa Juhani moodi :).
Sel pildil on aga Juhan vaid oma ühe poja ehk minu vanavanaisa Samuel Konradi ja tema perega. Samuel Konrad (pildil paremalt kolmas) oli oma isast märksa väiksemat kasvu ja teda põllutöö ei huvitanud. Erinevalt Ivari vanavanaisast Peetrist, kes olla toonud Navi külla esimese aurumasina. Samuel Konrad läks hoopis Tartu linna ja hakkas seal maja ehitama. Ta oli nii kange mees, et käis sinna Võrumaalt jala, mööda ajaloolist postiteed. Kuna tee peal oli ohtalt kõrtse, kus sai jalga puhata ja janu kustutada, siis võttis see aega, aga oli vähemasti lõbus. Lõpuks sai maja Võru tänaval ka valmis ning just seal kohtus minu vanaisa Gustav Eduard oma tulevase naise Julie Eveliinega, kes oli tulnud oma isa vastuseisule vaatamata Tartu Õpetajate Seminari õppima.
Nii et nõnda. Aga seda, kelle matus seal pildi peal on, ma küll ei tea. Katre kõrval istub Samueli naine Miina, neiupõlvenimega Hanniotti, ning tema kõrval seisva tüdruku nimeks on märgitud Helmi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar