Unistus kodutöökohast - kas selleks jääbki?!
E-Eestit on arendatud juba paarkümmend aastat. Võiks arvata, et kõik töökohad on mobiilsed ja tööd on võimalik teha soovi korral kodust, või kustiganes paigast Eestis või maailmas. Et inimesed saaks tööle minekule ja töölt tulekule kuluva aja pühendada millelegi väärtuslikumale, näiteks oma perele ja lähedastele. Et selline asi nagu tööl käimine on ajalugu. Aga võta näpust - midagi sellist pole toimunud, inimesed käivad jätkuvalt hommikust õhtuni suurematesse keskustesse rajatud klaasist ja kivist kuubikutes tööl, hingates sisse saastunud õhku. Ning neid ebatervislikke klaasist ja kivist kuubikuid mitte ei lammutata maha, vaid ehitatakse üha juurde.
Miks on see nii, et selle asemel, et võimaldada inimestel tööd teha mõnes väikses linnas või lausa maal, rajatakse pealinna üha uusi kontorihooneid, viimane neist üle aegade suurim ministeeriumihoone? Selle asemel, et soodustada elu maapiirkondades, tõmmatakse seda hoopis kokku. Midagi on nagu väga viltu läinud, või mis? Kuhu on jäänud e-Eesti?