Minu isa Georg (22. 04. 1927- 21. 09. 2007) ühel septembripäeval oma kodu hoovis. Süles on tal meie koerake Bella.
Isa oli päikesepaisteline inimene. Kui ta naeratas, siis oli selline tunne nagu päike oleks välja tulnud. Ta nägi välja oma aastatest palju noorem. Näiteks sel pildil on ta seitsmekümne viie aastane. Kas suudate uskuda?
Isa suri 21. septembril 2007, päikesepaistelisel päeval, oma aias õunu korjates. Tema sõbrad ütlesid pärast, et viis lahkudes suve ja päikese kaasa. Nad mõtlesid seda nii otseselt kui kaudselt. Oli sümboolne, et temasugune soe inimene lahkus just suve viimasel päeval.
Ma armastasin oma isa väga. Noh, te teate seda isegi. Olen sellest palju kirjutanud. Täna olen natuke kurb. Aga rõõmus ka. Sest mul on tunne, et ta on ikka koos minuga. Kuulen siiani oma kõrvades ta helisevat häält, tunnen tema sigaretisuitsu lõhna...
Aitäh, armas isake. Et sa olemas olid ja me nii palju aega koos olla saime.
