Kersti Kaljulaid ütles täna Pealtnägijale, et ta tegelikult ei tahtnud presidendiks saada, aga selline asi lihtsalt juhtus nii. See on täpselt sama jutt, mida rääkis Toomas Hendrik Ilves enne presidendiks saamist: Ma ei tahtnud, aga kuna Rüütel tuli maha võtta, siis olen nõus tema vastu kandideerima. Nüüd Rüütlit enam silmapiiril pole, aga seis on laias laastus sama.
Väga mugav. Sisuliselt ei võta inimene mingit vastutust ja võib teha, mida tahab. Sest ta ise ei tahtnudki ju. Ning rahvale öeldakse jälle: Harjuge ära! (Tõlkes: Võtke mehu!)
Ok, Meri valiti samamoodi, pooleldi vastu tahtmist, et Rüütel ei saaks, aga Meril oli vähemalt sisu, ta oli loomeinimene, kirja- ja filmimees. Ilves ja Kaljulaid pole loomeinimesed, vaid tublid ametnikud, käsutäitjad, kellest mingit sisu pole mõtet kunagi oodata. Ametnik ei peagi olema looja, vastupidi, tema töö eeldab seaduste ja korralduste punktuaalset täitmist. Seega mingit oodatud muutust oodata ei ole.
4 kommentaari:
Mida hekki sa tänitad kogu aeg? Kas üldse on mõni kandidaat, kes sulle meeldib? Kas jõuate Irjaga veel ühe lameda IITV video ka kokku klopsida ehk (mis on naljakas vaid teile, kahele idioodile)?
Inno, räägi parem, miks sul silm sinine on???
Kas ÜKT-sõbrad said teada, et Innu on pederulla ?
Mulle meeldiks Tõnis Mägi presidendina, ta võiks vaid koguaeg vait olla ning oma pilguga lüüa ja luua. Looja hoia jne.
Avatar
Postita kommentaar