neljapäev, 8. september 2016

Minu vanaema. Kas emakeel või isamaa?



Sel pildil on minu emapoolne vanaema Selma (pildil paremal) 20-aastase noore naisena koos oma sõbranna Leenaga. Aasta on 1940, vanaema elab koos oma perega Ingerimaal, ühes väikeses külakeses Peterburi külje all, ega tea veel, et juba mõne aasta pärast vallutavad Ingerimaa venelased ja nad peavad venelaste eest Soome pakku minna. Mulle on räägitud, et vanaema armastas noorena Peterburis pidutsemas käia. Talle maaelu ei istunud, selles mõttes oleme ühtemoodi.

Mina mäletan oma vanaema sellest ajast, kui ta oli juba üle viiekümne ja elas Rakveres Aia tänaval. Seal olid nii vanaemal kui vanaisa Väinöl kanad (mõlemal olid oma kanad!) ja vanaemal suur maasikamaa ja marjapõõsad. Kui mu ema-isa tööl olid, siis olin mina vanaema hoida. Vanaema töötas Rakvere metsamajandis koristajana ja võttis mind sagedasti tööle kaasa. Ta koristas metsamajandi olmehoonet, kus olid ka väliskülalistele mõeldud luksuslikud toad. Mulle meeldis nende voodite peal üles-alla hüpata ja olmehoone treppidest üles-alla joosta. Vanaema oli hästi soe ja südamlik inimene ning mu isa armastas naljatada, et näe, tema sõbrad ikka kiruvad oma ämmasid, aga temal ei ole oma ämma kohta mitte ühtegi halba sõna öelda. Nii ta oli - vanaema kohta olnuks võimatu midagi halba öelda. Ta oli lihtsalt nii hea inimene. Ingel minu lapsepõlvest. Teine ingel oli Vanamamma õde, tädi Elsa, kel endal lapsi ei olnud ja kes käis hoidmas sugulaste lapsi, mind sealhulgas. Vanaema ja tädi Elsa olid mulle justkui asendusemad ja kuna mõlemad hoidsid ja armastasid mind väga, siis ei sai mu ema hingeline eemalolek kuhjaga korvatud.

Mul on hinges nii hea tunne sellepärast, et vanaema minu esimese lapse ära näha jõudis. Viisin Juulikest taller mitu korda näha, kui ta parajasti Rakveres käimas oli. Kui vanaema kodus Helsingis oli (ta elas elu lõpul paluumuuttajana Soomes), siis rääkisime temaga Skype'i teel. Vahel lausa mitu korda päevas. Kui ma Roosikest ootama jäin, siis oli vanaema veel elus, aga tema tervis oli juba kehv. Aga ma sain talle ära öelda, et teist last ootan, ja ta oli selle üle väga õnnelik. Vanaema suri, kui ma olin Roosiga kaheksandat kuud rase. Ma ei saanud tema matusele minna, sest tundsin end sel päeval väga kehvasti - mul tekib raseduse lõpukuudel äge astma ja see oli üks neist päevadest, kus mul oli ääretult raske hingata. Vanaema surm oli mulle suur löök, sest ta oli selline inimene, kes suutis mu tuju hetkega heaks teha, kui end millegipärast halvasti tundsin. Tal oli omapärane huumorimeel. Näiteks armastas ta tögada mu onu, oma poega, öeldes: „Kannon päähän se sinun hattusi jää”. Onul nimelt ei ole ühtki poega, ainult üks tütar, ja nõnda öeldud sellisel puhul minu vanaema nooruses Ingerimaal. Ka vanaema vanaisal Tahvani Jauhopääl polnud ühtki poega, ainult kaheksa tütart oli, ja tema oli ükskord vihaga kähvanud, et „Kannon päähän se minun hattuni jää!”

Kui Soome ingerlaste ees nende venelastele välja andmise pärast vabandas ja nad paluumuuttajatena tagasi kutsus, siis läks kogu minu emapoolne suguvõsa Soome, minu ema välja arvatud. Neile anti riigi poolt korter ja abirahad. Nüüd elavad nad kõik Soomes ja tunnevad end täieõiguslike soomlastena. Ka mina olen vahel mõelnud, et peaks Soome minema. Olen ju pooleldi soomlane, mis ma siin Eestis passin. Aga siis tuleb jälle meelde, kuidas mu isa Eesti vabaduse eest võitles ja tema patriotism ja kõik muu värk. Olen ju ikka pooleldi eestlane. Eks peangi nüüd otsustama, kas olen rohkem soomlane või eestlane. Materiaalses mõttes oleks kasulikum olla soomlane, sest Soomes on toetused suuremad. Eesti kasuks räägib jälle see, et mulle meeldib siinne riiklik kaootilisus ja loominguline vabadus, mida Soomes pole. Siin on selline tunne, et kõik võib juhtuda. Just - kõik võib juhtuda. Ma ei tea, kas olen valmis sellest tundest loobuma. Sest üle kõige armastan ma siin maailmas vabadust. Ma võin vabaduse nimel ka vaene olla, aga vabadusest ei loobu ma ühegi hinna eest.

Nii et sedasi, head sõbrad :). Igatahes kui ma mingil hetkel mingi hulluse ajel Soome elama peaks minema, siis teadke, et Eestist ma lõplikult lahti lasta ei suuda kunagi. Soome keel on sõna otseses mõttes minu emakeel, aga Eesti on minu isamaa. Vajan mõlemaid.

Siin aga üks väga-väga vana pilt minu vanaemast, kui ta oli veel beebi. Pilt on tehtud vanal heal Ingerimaal, kui see ei olnud veel Venemaa osa. Pildil vasakult minu vanavanaema Ida-Katariina ehk Vanamamma, tema süles minu vanaema Selma, edasi Vanamamma õde Elsa, mees Antti Pönniö, Vanamamma teine õde Anni, Vanamamma ema Katri Jauhopää ja noorem õde Miina.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

"venelaste eest Soome põgenema pidi."
Miks pidi? Kui kõik muudkui põgenevad kogu aeg, siis pole vaja pärast imestada kui pole enam kohta kuhu tagasi tulla. Enamus eestlasi jäi oma koju ning mitte midagi hullu nendega ei juhtunud. Minu vanavanemad ja nende vanemad olid päris suure talu pidajad aga ilmselt normaalsed inimesed, et kellegile jalgu ei jäänud.
Egas tol ajal tolleaegsetest Kilkidest, Rosimannustest ja Kruudadest puudu polnud.

Anonüümne ütles ...

Irja ,mulle väga meeldivad sellised lood ,ootan veel huviga ,väga hea lugemine ;) Võiksid postitada veel selliseid vanu pilte. Huvitav on mõelda ,et me vanavanaemad on nii pisikesed olnud ja eriti kihvt, kui on sellest ajastust pilte alles. Minul on vanaemast, vaid üks pilt, kus ta on kuskil 30 aastane, aga see-eest on pilte emast ja isast beebina.

Irja ütles ...

Ma nüüd tuuslangi vanades fotodes, nii et hea meelega kirjutan, aitäh :). Mul on neid fotosid päris palju.