Mida me arvame Jaanast

Jaana ehk Yana on minu meelest täitsa tore naisterahvas - ütleb välja, mida mõtleb, ega ilutse.

Oli kunagi Stolitsa peatoimetaja. Mäletan, et käisime tal ükskord Stolitsa toimetuses külas - see oli siis, kui Savisaar meie kirjutatud „Vaba ühiskonna raamatu” vene keelde tõlkida lasi. Yana tõlkis seda ja kirjastas ühele Yana sõbrale kuulunud kirjastus. Kniga svobodnova obšestva pidi selle nimi olema. Vene keelde tõlgiti ka minu raamatus ilmunud luuletused, millest üks või kaks ilmusid isegi Stolitsas. Yana ütles, et talle oli helistatud ja neid luuletusi kiidetud. Ma enam ei mäletagi, milliseid, aga mul oli selle üle hea meel. Kujutasin ette, kuidas mu luuletused Yana venekeeles tõlkes kõlada võiksid. Ja mida täpselt need, kes helistasid, öelda võisid.

Selleks ajaks, kui meie raamat vene keeles ilmus, me enam Savisaarega ei suhelnud. Meil tekkisid temaga suhtlemise pärast igasugused jamad - läbiostmised ja muu värk - , et pidasime paremaks temast distantseeruda. Ei vastanud enam ta telefonikõnedele ega sms-idele. Kui Savisaar Innot Facebook'is sõbraks võtta tahtis, siis Inno ei võtnud. Mina ei lubanud. Seepärast ei läinud me ka oma venekeelse raamatu esitlusele. Tallinna linnavalitsusest mitu korda uuriti, kas me ikka tuleme, aga olime nii ära hirmutatud, et isegi ei vastanud neile meilidele. Parem karta kui kahetseda, mõtlesime. Ma ei mäletagi enam, kui palju me selle raamatu eest honorari saime, vist oli mingi kümme tonni (krooni). Yana sõbra kirjastus sai kindlasti rohkem.

Rohkem me sellest raamatust midagi ei kuulnud ja meil ei ole isegi selle raamatu ühtki eksemplari. Kuid ühel korral tuletati mulle seda raamatut veel meelde - kui juba Võrumaa Teatajas töötasime, siis helistas mulle üks venelane (tont seda teab, kust ta mu numbri sai) ja ütles, et oli raamatu läbi lugenud. Ja et talle see väga meeldis. „Võ otšen smelaja ženšina,” ütles ta. Või midagi sellesarnast. Väga kahtlane tegelane, mõtlesin mina. Tahtis veel kokku saada ja. Ütlesin igaks juhuks ei, sest mine sa tea. Pealegi olime otsustanud Võrus uut elu alustada ja mingeid läbiotsimisi enam ei tahtnud. Kui läbiotsimist võis korraldada blogi pärast, no kas siis ei võinud seda korraldada ka mingi venelasega suhtlemise pärast? Olin nati paranoiline juba. Ja kindlasti mitte „smelaja”.

Meie raamatu venekeelne tõlge ilmus 2010. aasta sügisel. Yanat nägime viimati selle sama aasta Hundisilma jaanitulel. Viljat seal enam ei olnud. Yana oli oma mehega.

Nüüd loen, et Yana tahab Keskerakonna esimeheks saada, isegi Edgari õnnistus olevat olemas. No tore. Ikkagi naine. Nagu Kersti Kaljulaid. Ja Hillary. Tundub naiste aeg olevat.

Samas on Yana R-S-R- i leeri keskerakondlaste jaoks ikkagi liiga radikaalne. Ja venemeelne, seda muidugi. Keskerakonna põhiküsimus, mille nad nüüd kiiresti ära otsustama peavad, ongi: kas ja kui palju nad tahavad olla venemeelsed. Ja mida see venemeelsus nende jaoks täpselt tähendab.

Inno arvab, et Yana ei saa Keski esimeheks. Lihtsalt Savisaar lükkab tema ette, sest ei taha ise mängust kaotajana väljuda. Kuna on aru saanud, et teda enam esimeheks ei valita. Et mäng on läbi. Yana jaoks kindlasti veel mäng läbi ei ole. Kui temast Keski esimeest ei saa, siis tast saab keegi teine. Aeg näitab, kes, aga Yana on naine, kes oma vaateid ei muuda.

Pildistatud ETV ekraanilt.