pühapäev, 2. oktoober 2016

Õnnelikkuse retsept: Ole keskpärane!



Augustikuises Briti Marie Claire'is oli huvitav artikkel, kus kolme laps ema, ajakirjanik Charlotte Philby, kelle elu on lastekasvatamise ja töölkäimise ühendamise tõttu väga stressirohke, otsib võimalusi oma stressi leevendamiseks ja katsetab nö teadlikku elu ehk mindful mothering'i. Katse tulemusel on ta aga veel rohkem kurnatud ja stressis ning leiab, et see nõndanimetatud „teadlikkus” sunnib inimest enda sisse vaatama, aga stressis lapsevanem soovib seda kõige vähem. Palju tujutõstvamalt mõjuvat pikk telefoniklatš sõbrannaga või mõni mõnusa komöödiafilmi vaatamine. Ehk parem on lülitada välja, mitte sisse.

Viimases hädas uurib Philby oma emalt, kuidas too ometi temaga hakkama sai, kui tema väike oli. „So how did you do it?” Ema vastus on jahmatav, aga samas üliloomulik. „Well, darling, I just got on with it because I had to,” ütles ema õlgu kehitades. „The trick is to care less. Who wants to be perfect anyway?”

Artikli autor otsustabki, et ei jahi enam perfektsust ning tema eesmärk on edaspidi lihtsalt keskpärane olla.

Tõepoolest - see on absurdne, kui suuri nõudmisi seavad naised endale. Kodu peaks justkui kogu aeg piinlikus korras olema, lapsed kogu aeg ilusti riides, pestud-klanitud. Söök ja mänguasjad ainult ökod loomulikult. Endal uus kleit seljas ja korralik soeng peas. Sada muud asja veel.

Sellest pidevast enesepiitsutamisest tulebki stress. Tunne on tuttav minulegi. Varem kraamisin viis korda päevas tuba, iga kord, kui Juuli ja Roosi selle jälle segi paisanud olid. Aga väikesele lapsele meeldib oma vanemaid proovile panna ja tuba minut pärast koristamist uuesti segi paisata. Kui tuba peaks kogu aeg korras olema, siis peaks ema terve päev koristama ega saakski midagi muud teha.

Samuti on jabur nõuda, et väikeste laste ema oleks kogu aeg fantastilises vormis - ei ühtki liigset kilo! Paljud väikeste laste emad põevad selle pärast ja vaatavad ennast õnnetu näoga peeglist. Ega minagi ennast hästi tundnud, kui üks tuttav mult natuke aega tagasi küsis, ega ma äkki kolmandat last oota :).

Kuid ei ole mõtet püstitada endale ülikõrgeid nõudmisi. Kui sa neid täita ei suuda, siis oled veel õnnetum. Parem aktsepteerida end sellisena nagu oled ja elust rõõmu tunda. Kilod kaovad ühel päeval niikuinii, kui lapsed enam tissi otsas ei ole. Vahel võib pea ka sakris olla ja vana väljaveninud T-särk seljas, kui nõnda hea ja mõnus tundub. Ja mänguasjad põrandal laiali. Ja see võib kõlada pühaduseteotusena, aga vahel võib laps ka paar tundi multikaid vaadata, et ema saaks rahus üle pika aja ühe ajakirja või paar raamatupeatükki läbi lugeda. See on täiesti okei ega tähenda, et ema oleks kurjategija.

Mitte keegi ei ole kunagi täiesti ideaalne. Isegi need, kes oma elu ideaalsena presenteerivad, ei ole alati ideaalsed. Ka nende laualinal on mõni plekk ja vahel on kodus täielik kaos. Mõni lihtsalt suudab seda kaost paremini varjata.

Ehk olgem rohkem keskpärased. Ärgem nõudkem nii palju iseendalt ega ka teistelt ja elu on kohe palju mõnusam! :)