Parem närutada kodus kui võõrsil

Vikerkaare juuli-augusti kaksiknumbris, mille lugemine mul praegu pooleli, on väga huvitav artikkel Aet Annistilt, pealkirjaks „Elu mõtet kolides: hargmaised eestlased ja ilmajäetu varjud”. Annist kirjutab: „Osa migrantide kõrge lend ja edu kõrvuti migratsiooni nägemisega probleemsena on loonud justkui esimese ja teise Välis-Eesti: eduka ja kodumaas uhkust tekitava ning sellisena väärtusliku väliseestlase kõrval on suurem mass lahkunuid, kes pole lõiganud väljarändest muud kasu peale vabaduse distantseeruda ja luua endast kodust kaugel uus pilt, seostada end sümboolselt tähendusrikaste globaalsete märkidega. Osa neist on omandanud ka majanduslikku kapitali, sageli küll ränga kokkuhoiuga kodust kaugel, elades viisil, mida kodumaal pärast noorusea ühikapõlve kuidagi aktsepteeritavaks pidada ei saa - ent sellisel viisil on võõras keskkonnas kergem elada kui kodus, kus säärane kokkuhoid inimest ränga vaesusetempliga häbistaks. Säärane migrant kuulub Suur-Eesti „teise” ešeloni”.

Minul enda elus on olnud kaks perioodi, mil ma olen kodust, Eestist eemal elanud, mängides mõttega siit päriselt ära kolida. Esimest korda juhtus see 2003. aasta juunis, kui kohtasin Tallinnas Moskva kohvikus kolme Balti riikides tuuritavat portugallast, kellest ühe, Joáoga, mul arenes pärast tihe kirjavahetus. Joáo, kes ütles enda olevat „arvutiinseneri”, kutsus mind enda juurde Lissaboni külla. Kuna mul oli parajasti koolivaheaeg - õppisin sel ajal Eesti Humanitaarinstituudis ehk EHIs anglistikat, inglise keelt ja kirjandust - , siis mõtlesin, et miks mitte. Olin 26-aastane, vaba ja vallaline noor naine.

Sõitsin pärast paarinädalast meilivahetust Joáo juurde. Seal selgus, et ta on juba 39-aastane mees (minust 13 aastat vanem) ja töötab Portugali rahandusministeeriumis arvutite osakonna juhatajana. Hea partii, kui majanduslikult mõelda. Alguses klappis meil hästi, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas Joáo end minu suhtes kehtestama: kutsus mind patroniseerivalt „baby'ks” ja „kiddo'ks”, nõudis, et ma iga päev uue kleidi selga paneks, kõrgeid kontsi kannaks, küüsi lakiks ja soengut sätiks.

Kui minu eesmärgiks oleks olnud endast teistele, sugulastele ja sõpradele ilusat pilti maalida, siis oleks ma Joáo 2005. aasta kevadel tehtud abieluettepaneku vastu võtnud. Me ei sobinud, olgu, aga mul olnuks võimalik rääkida Eestisse mahajäänutele, et ma elan Lissabonis, neljatoalises jõevaatega korteris ja mu abikaasa töötab ministeeriumis tähtsa koha peal. Hingeliselt oleksin piinelnud, aga vähemasti välja oleks kõik ilus paistnud.

Paljud eesti tüdrukud, kes väljamaa meeste juurde elama kolivad, nii teevadki: ise kannatavad, aga enda loodud müüdist, et nad välismaal õnnelikud on, ei loobu. Üks eesti tüdruk näiteks, keda ma tollal Lissabonis kohtasin, elas koos oma portugallasest mehega ühes väikses räämas linnakeses Lissaboni lähedal ja kurtis kogu aeg, et seal on külm ja masendav, aga oma Eesti sugulastele kirjutas, et on oma Portugali eluga väga rahul ning Eestisse ei läheks tagasi mitte iialgi.

Mina niimoodi valetada ei oska ja kurtsin iga kord, kui Eestis käisin (sählasin aastatel 2003-2005 paarikuiste intervallidega Eesti ja Portugali vahet), nii vanematele kui sõpradele, et mulle ikka ei meeldi seal. Tundsin puudust isast ja emast, sõpradest ja tuttavatest, sotsiaalsest tugivõrgustikust, neljast aastaajast, Eesti ajalehtedest ja ajakirjadest, paljudest-paljudest asjadest. Aga kuidagi õnnestus Joáol mind ikka ümber veenda ja ma läksin alati tema juurde tagasi. Kuni kohtasin 2005. aasta mais Innot. Siis ma helistasin talle ja ütlesin, et enam ei tule. Isegi sinna jäänud asjadest ei olnud mul kahju. Pigem oli kahju seal veedetud ajast. Ma ei teinud seal ju mitte midagi peale kodus istumise ja enda Joáo rõõmuks sättimise. Mäletan, kuidas lugesin isa postiga saadetud ajalehtedest kirjandusüritustest, mis minu Portugalis viibimise ajal Tallinnas ja Tartus toimunud olid, ja mu süda tõmbus valust kokku. Ma ise ei kirjutanud seal ju midagi. Vahepeal üritasin, aga siis tekitas koduigatsus nii hirmsa depreka, et enam ei suutnud. Kirjutasin ainult luuletajatest sõprade A., O., ja J-ga, aga lõpuks tekitasid ka nende kirjad minus depressiooni, sest seal oli liiga palju Eestit. Eestit, mille järele ma ju nii väga igatsesin.

Nii et jäin Eestisse. Perse see Portugal. Kuni fast forward aastasse 2015, kümme aastat hiljem, kus ma end jälle entusiastlikult Portugali poole sättisin. Sedapuhku koos Inno ja lastega, kaasas inglisekeelse romaani „Commander Joáo G.” käsikiri, mida ma juba pea viis aastat, lastega mässamise kõrvalt kirjutanud olin. Väike igatsus oli ka Portugali sõprade järele, keda ma kõik need aastad näinud polnud. Mõtlesin, et teeme väikese reisi ja ma üritan ühtlasi oma romaanile kirjastajat leida. Ausalt öeldes ei uskunud, et leian, aga mõtlesin, et vähemalt proovin. Ei hakka vähemasti endale kaheksakümneaastaselt etteheiteid tegema :).

Ma ei tea, miks, aga ma olin ette kujutanud, et sõbrad, kellega Joáo kaudu tuttavaks sain, on minu peale vihased. Kuna ma Joáo maha jätsin ja kellelegi midagi ei selgitanud. Aga nagu välja tuli, polnud nad Joáoga viimased aastad üldse suhelnud, sest Joáo oli neile teadmata põhjusel päevapealt selja keeranud, ja nad võtsid mind avasüli vastu. Mul oli nii hea meel. Ja juhtus ime - ma leidsin endale kirjastuse! Pärast seda, kui olin nii umbes kahekümnele kirjastusele oma käsikirja saatnud, aga ikkagi leidsin. Nende editorial council luges mu teksti läbi ja neile meeldis. Kuna väikeste laste kõrvalt läheb kirjutamine aeglaselt, siis leppisime kokku, et detailid paneme paika siis, kui käsikirjale punkti panen.

Nägin nüüd Portugali hoopis teiste silmadega. See, mis enne tundus vastik, oli nüüd nii armas. See valgus, see jõgi, need inimesed. Soojad õhtud ja grillitud sardiinid. Fado-õhtud ja piknikud linnatänavatel. Isegi koerakakajunnid tänavatel. Kuna raha veel jätkus, siis jäime pikemaks. Kujutasin isegi, et võiksin sinna päriseks jääda. Mis oleks, kui ei lähekski tagasi? Veel ei olnud mul seal igav hakanud. Veetsime oma päevi linna peal jalutades, restoranides einestades, lastega tegeledes. Ka päris mitu romaani peatükki sai ära kirjutatud.

Aga ühel hetkel sai raha otsa ja tuli otsustada, mis edasi. Immigratsiooniametnik, kellega Inno suvel ühendust võttis, pakkus korterit Lissaboni äärelinnas ja tööd tõlkijana. Kaalusime seda päris põhjalikult, aga sisetunne ütles, et parem on koju tagasi minna. Mu raamat ei olnud veel valmis ja ma tundsin, et mul on parem kirjutada kodus, kus ei ole nii palav. Kui oleksin Portugalis tööle läinud, ei oleks mul enam kirjutamiseks aega jäänud. Minust oleks saanud üks immigrant tuhandete seas ja seda ma kindlasti ei tahtnud. Ma olen selline isevärki inimene, et ma ei suuda teha midagi, mida ma teha ei taha, isegi kui see mulle materiaalselt kasulik on. Ei suuda oma hinge maha müüa. Mulle on äärmiselt tähtis, et saan olla see, kes olen, ja teha sellist tööd, mida armastan, ükskõik, kui palju selle eest makstakse. Ja ma armastan, armastan, armastan kirjutada.

Ma arvan, et kui on valida, kas olla vaene kodus või võõrsil, siis on parem olla vaene kodus - tuttavas keskkonnas, kus sul on tugivõrgustik, sõbrad ja tuttavad. Need, kes Eestist vaesuse pärast ära lähevad, leiavad end võõrsil sageli täpselt samasuguses või veel hullemas olukorras, lihtsalt neil on seda seal kergem varjata. On võimalik luua omamüüt ilusast, kadestusväärsest elust - täpselt nagu internetis valeprofiili loojal, kus võib enda kohta mida iganes pajatada. Elada äärelinnas ja teha „teise ešeloni” tööd, aga kujutada end mahajäänutele kui elus hästi hakkama saavat maailmakodanikku. Selleks, et sellist müüti luua, ei pea muidugi Portugali minema, piisab Soomest, Helsingist, kus kimppakämppädes elavad mehed ehitaja ja naised koristaja tööd teevad.

Kuid on nad õnnelikud? Neil on ehk rohkem raha kui nende Eesti sõpradel ja sugulastel ja nad saavad siin saksa mängimas käia, aga see on kõik. Seal, kus nad seda raha teenivad, vaadatakse neid isegi mitte kui teise, vaid kui kolmanda ešeloni inimesi.

Ma arvan, et elada võiks ausalt ja enda üle uhkust tundes. Mitte häbenedes seda, kes hetkel oled. Okei, oled hetkel vaene, raha pole, aga vaesus ja rahatus ei defineeri inimest. See on lihtsalt hetkeolukord, mitte tempel otsa ees. Ajutist töötust võib võtta kui perioodi elust, mil sa mõtled, mida üldse teha tahaksid. Mil õpid juurde uusi oskusi, täiendad-arendad end. Uuened inimesena. Valmistud uueks tõusuks.

See ei tähenda, et võõrsile ei maksaks minna. Kindlasti tasub. Maailmas ringi vaatamine on hea silmaringi avardamiseks, õppimiseks, puhkamiseks, isegi leinast üle saamiseks - näiteks minul aitas isa surmast üle saada 2008. aasta kevadel tehtud coast to coast reis Ameerika Ühendriikidesse. Aga närutama ei ole välismaale mõtet minna. Mõtet on minna siis, kui sul on sellele teisele ühiskonnale mingit uut väärtust pakkuda. Midagi, mille üle nii sa ise kui su Eesti sõbrad-sugulased päriselt uhked võiksid olla.

Inno kommentaar: Ma lisan veel seda, et kes end Eestis vaesena tunneb, võib teha väikse põike Lätti. Seal on inimesed Eestis mõistes ikka väga vaesed ning iga teine eestlane on Läti mõttes püsti rikas. Ja tegelikult on Lätis paljud asjad odavamad ka, mistõttu pole ime, et Eesti inimesed sinna ostureise teevad, nii nagu soomlased käivad Eestis ostlemas.