Leidsin üles selle kirja, kus mu tädimees, Tartu kriminaalpolitseis töötanud Huko Kallastu mu vanaisa Gustavit „nahahoidjaks” nimetab, ja mõtlesin, et panen ta üles. Väga paljud tema mõtted on väga ajakohased :). Kiri on mu tädile, Huko naisele Ainole, kellest Huko on just lahku läinud. Ainol ja Hukol oli kaks last, Alo ja Taso, kes mõlemad surid väikelapseeas. Aino suri 1944. aastal tuberkuloosi.
Aino
Tartus, 23. veebruaril 1944
Pada sõimab katelt - ühed mustad mõlemad, või õigemini otsi enne oma silmast palki, kui teise silmast lähed otsima pindu. Kulunud, kuid ikka paika pidavate tõdedega algan selle kirja.
Siunad oma valla mehi, kes on unustanud argusest oma kohustused. Tõesti, Võrumaa on selles suhtes „pärl”. Seal oleksid komud pidanud paar kuud rohkem valitsema, siis vast oleks neil õige ettekujutus idapiiril valitsevast hädaohust. Asjata loodavad argusest kangeks jäänud mehed ametnike arvel ellu jääda. Siis läheme kõik ühetaoliselt küüditamisele ja mahalaskmisele vastu.
Kas sa siunad nüüd oma isa või veel kedagi? Jüri (Huko nimetas minu isa Georgi kangekaelselt Jüriks, olevat eestipärasem - minu märkus) tahtis minna vabatahtlikult kaitseväkke, aga selle asemel jõudis ainult oma ema kaitsva seeliku varju isegi oletatava töökohustuse eest. Ta oli ju isegi ennast vabatahtlikuna üles andnud (mehiseim tegu sellest poisist), kuid kahjuks pidi oma kavatsusest loobuma oma isa ähvarduste - perekonnast väljaheitmise, kuulsast varandusest ilmajätmise ja teab veel, mis muude asjaolude tõttu. Tõesti, parem on nautida oma tulevaste varanduste kaitset teiste poolt ja ise ainult seda pealt vaadata. Kahtlemata väidad, et ta on ju veel noor, kuid palju nooremad on võitlusest osa võtnud juba aastaid.
Vana Vaher, kasutades kõiki arstlisi ja muid vahendeid, hoiab kõrvale kasvõi lihtsamaist Omakaitse kohustustest. Kas minu isa on oma tõeliselt viletsa tervise tõttu rohkem kohustatud, aga ta teeb seda hea meelega, kuna tal ei ole kuulsat varandust, mis teda kinni hoiaks. Samuti ei ole temal ka aega unenägude nägemiseks ega nende seletamiseks soovjuttude rääkimiseks.
Kas on isamaa kaitseks minul või mõnel muul varanduseta isikul rohkem õigusi oma elust või tervisest ilma jäämiseks kui sinu sugulastel, keda peale sõda ootab nende varandus, mis neid invaliidsuse korral korralikult ülal peab? Neil ei ole tähtis isamaa, vaid ainult varandus ja kartus sellest ilma jääda, kuna vast isamaa nõuab oma altarile nende elu või tervise.
Võtkem aluseks prof. Uluotsa kõne ja saagem sellest nii aru, nagu see on mõeldud. Eestit ei ehitata mitte kodus tukkujatega, vaid relva kandvate meestega, milleks on vaja, et mobilisatsioon tooks kokku suurel hulgal julgeid mehi. Kui meie seda nüüd võimaluse olemas olles ei tee, kuna meie seda siis teeme? Siis, kui komud meil juba inimesi tapavad ja küüditavad, on meil relvade alla kogunemiseks aeg mööda lastud minna. Relvakandvate meestega looksime aluse Eesti tulevasele jõule, mis omakorda võib kaasa rääkida Eesti tuleviku küsimusis ja oma võitlusruumi asukoha valikul.
Vast ainukese naisena tahad jääda leseks minu lahingu möllu minnes, kuna su mees ei taha tagasi tulla teie perekonda. Kas siin viimati ei tule jälle arvesse varanduse küsimus?
Kirjutad, et mängisid kaasa ainult proloogis, aga kuid tõelik etteaste alles tuleb veel. Nimetatud asjaolud sunnivad mind sinu suhtes ettevaatusele, kuna näib, et sul on minu jaoks veel küllaldaselt kannatusi varuks pandud.
Tagastan sulle kupongid, milliste eest võid ju ise väga hästi oma kohalikust kauplusest toitaineid muretseda.
Tervitades.
Huko
_ _ _
Iseenesest on Hukol ju paljudes asjades õigus - eriti mis puudutab seda, et enda kaitsmist ei saa viimasele minutile jätta, alustades sellega siis, kui juba tapetakse ja küüditatakse. Huko näeb, mis võib juhtuda, kui ei õnnestu kiiresti piisaval hulgal „relvi kandvaid mehi” kokku saada, ja utsitab seepärast ka minu isa, oma 17-aastast naisevenda ennast vabatahtlikuna üles andma.
Isa seda 1944. aasta suvel teebki, vastates admiral Johan Pitka üleskutsele, ilmselt just Huko kirja pärast, kus teda „ema kaitsva seeliku varju” jõudmises süüdistatakse. Ta osaleb lahingutes Hüüru lähedal ja Keila staabi õuel, pildudes sisse tungivate vene tankide pihta käsigranaate. Suur isamaakaitsja Huko ise, kes lubab kirjas „lahingu möllu” minna, jätab aga 1944. aasta sügisel isamaakaitsmise kus see ja teine ning lahkub hoopis koos sakslastega Saksamaale (seda, mis temast seal sai, me teada ei saanudki, aga kui ta juhtumisi elus on, siis ta on umbes saja-aastane).
See näitab seda, et need, kes on oma kõnedes kõige suuremad patrioodid, võivad sõja puhkedes olla kõige suuremad argpüksid ja esimesed lahkujad. Isamaa-armastust ei mõõdeta sõnade, vaid tegudega. Seda, kes meist see õige eestlane on, saame teada alles siis, kui niiütelda tuliseks läheb.
Siin aga üks pilt Huko Kallastust, mis tehtud 1941. aastal:
Siin foto Ainost:
Ja siin Hukost ja Ainost koos lapsega. Vasakul istub minu vanaisa Gustav Vaher:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar