Vastandite ühtsus ja võitlus

Väljavõte Postimehe veebist.

Ma vaatasin seda pilti Postimehest värskest presidendiprouast, ja, kuidas nüüd öelda, ma arvan tegelt, et ka mu vanaemast oleks saanud päris hea president.

Nüüd heidetakse presidendile ette, et ta ei käi kirikus. No minu vanaema käis iga jumala pühapäev kas siis kirikus Räpinas, kus ta oli ristitud, leeritatud ja laulatatud, või siis Mehikoorma kabelis, kodule lähemal, kuhu käis õpetaja lugemas. Mul meeldis vanaemaga koos hängida ja vaadata, kuidas tädikesed andunud õpetajat kuulasid. Ning pärast olid selliste äraseletatud nägudega kõik. Ma ei kujuta päris hästi ette, mida nad mõtlesid, aga hiljem olen mõelnud, et need võisid olla teatud, khmm, seksuaalse alatooniga mõtted. Eks see ristiusk ole ju ka seksuaalne, sest Jeesused on piltidel kenad ponksid poisid kõik.

Kirikus käimine muidugi pole ka usu küsimus, vaid traditsioon, mida siinmail harrastatakse ja mida on ilus austada, oled sa usklik või mitte. Muidu vaadatakse, et sa ei pea lugu traditsioonidest, laiemalt siis ka riigist ja rahvast.

Aga kui veel edasi mõelda, siis on Eesti juhid olnud teineteise vastandid. Väljas oli Vaino vastand, selline uuendusmeelne, aga lihtne ja sõbralik, siis tuli Meri, kes etendas aristokraati, sellist valgustatud monarhi, oli kõrk ja ülbe, siis tuli lihtne maamees Rüütel, kellel sai alati nööbist kinni võtta, siis jälle aristokraatlik Ilves, kes ületas oma ülbuses ja arrogantsuses isegi Merit ja nüüd oleme saanud Kaljulaiu, kes on jälle selline lihtne maatüdruk, kellest õhkub valmidust hommikul lehmad lüpsta ning siis poodi leiva järele minna.

Ja öelge siis veel, et elu Eestis pole huvitav.