Nagu ma olen juba kirjutanud, põhjustas kooli minnes raha teenimine mulle psühhotrauma, kui mind nätsupaberite vahetamise mängu pärast algul kooli direktori juurde kutsuti ja siis terve klassi ees naerualuseks tehti. Minu kohta kasutati sõna spekulant, aga ma ise selle tähendust ei teadnud. Pole saladus, et see mäng tõi mulle päris hästi sisse, taskud olid paber-rahast punnis. Tol ajal, 1977. aastal oli igasuguse äri tegemine suur kuritegu, eriti aga koolis. Näiteks meie kooli vanemad poisid, kes Viru hotelli juures rahavahetamise mängu mängisid ja küllaltki hästi teenisid, ühe päevaga mitu kuupalka, visati üldse koolist välja. Osa pandi lausa vangi. See asi söövitas mulle templi mällu - igaveseks.
Nüüd, kus kõik mängivad raha vahetamise mängu, see on lausa soovitatav, ja seda õpetatakse lausa koolis, spekuleerimine on börsi alustala, on minul sellega suur probleem. Ma ei saa sellest vanast kompleksist kuidagi lahti. Mulle alati viirastub, et rahaga, eriti suure rahaga kaasneb suur jama. Mul tekivad tervisehäired, süda hakkab puperdama, tekib lämbumistunne, ühesõnaga paanikahood. Kui mul siin üksvahe rohkem raha oli, siis oli tunne, et suren kohe ära - nii sitt oli olla, ma ei saanud mitte midagi süüa enam. Nüüd, kui raha vähem, mingeid terviseprobleeme enam pole ja väga kerge on olla.
Tegelikult, kui ma järgi mõtlen, siis olen saanud küll raha teenida ja rahaga koos olla. Aga selleks pean ma oma mõistuse uimastama, näiteks end täis jooma. Oma eelmises suhtes, kus ma väga hästi teenisin ja väga hästi elasime, siis tarvitasin igapäevaselt alkoholi ja päris palju. Kui tavaliselt tekitab alkohol raha teenimisega probleeme ja alkohoolikud kaotavad teenimisvõime, siis minul on risti vastupidi - ainult alkoholi tarvitades suudan ma teenida.
Mu eelmine abikaasa isegi talus seda, lausa soosis, sest ta teadis, et nõnda suudan ma perele raha sisse tuua. Abikaasale oli raha elus kõige tähtsam. Olen sellest fenomenist ka varem kirjutanud ja nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, aga suudan hästi teenida ainult alkoholi tarvitades. Suurema osa teenitud rahast jõin ja prassisin muidugi maha, igal aastal ühe uue Škoda raha, aga järgi jäi ka väga palju.
Muidu oli kõik hästi, keegi mulle etteheiteid ei teinud, aga mul endal hakkas paha. Ma ei tahtnud ühel hetkel enam olla joobes, ei tahtnud olla alkohoolik. Sest mulle tundus, et ega ma kaua niimoodi vastu ei pea. Ma kartsin, et ma võin joobes oma lähedastele, oma lastele haiget teha. Mul tekkis hirm alkoholi ees. Aga ma sain ka aru, et selles suhtes jätkates ma sellest välja ei rabele, kuna ma teadsin, et abikaasa pole nõus rahast loobuma. Seetõttu, et kaineks saada, tuli suhe lõpetada.
Ma arvan, et see on tegelikult laiem probleem Eestis - ma olen väga paljudel inimestel täheldanud vajadust end pärast suure raha saamist täis juua.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar