Postimehe ajakirjanikud Liis Treimann (ees) ja Marian Võsumets (taga), Postimehe veebist.
Postimehe ajakirjanikud on hakanud käima Merineitsi koolitusel. Uurisime inimhingede inseneri ja kõigi haiguste asjatundja Dr. Inno käest, kas see on normaalne asi, või on siin tegemist mingisuguse meditsiinilise juhtumiga.
Dr. Inno (uniselt haigutades, tõmbab kitlihõlmad koomale): Mul oli täna pikk öö valves, tegin väikse uinaku. Brrr... Teeme ruttu, siin koridoris on ikka nii külm. Brrr... Mis teema oli? Ahhaa, noored, aja kirjanikud, ja merineitsid. (mõttesse vajudes) Ma püüan meenutada. (ajab huuled torru) Et kas mul on olnud varem sellist asja, et Merineitsi. Siin on olnud igasuguseid muid tegelasi, nagu viimati käis üks mees, kes rääkis inglise keelt ja ütles, et on Dr. Oz. Ma ütlesin, et teame-teame, mul käis ükskord varem ka siin üks võlur Oz. Kes ajas lõpus suust rohelist vahtu välja, pidime ta pikaks ajaks sisse võtma. Aga see Dr. Oz, temaga oli lihtsam. Ütlesin talle paar teravat sõna ja ta kadus siit kiirelt. No on ikka tegelasi siin ilmas!
Aga jah, need neiud sealt Postimehest. Ma arvan, et esialgu muretsemiseks veel põhjust pole. Kuni nad nö ajavad veel normaalset juttu. Aga muidugi siin teeb valvsaks see jutt, et juba lapsepõlvest saadik jne. Sageli löövad lapsepõlve traumad välja vanemas eas. Mul on olnud juhtumeid, kus patsient on kiindunud oma kaisukarusse, ja seda veel 30ndates eluaastates. Pärast tuli välja, et talle oli juba lapsena tehtud kaisukaru, teate küll, mida ma mõtlen. Sageli mängivad neid kaisukarusid meil siin emmele külla tulnud võõrad onud ja tädid või lihtsalt külalised, kes kasutavad juhust, kui ema poodi läheb. Ja lastele öeldakse, et nad on need Merineitsid või Lumehelbekesed, kes karuga sõbrustavad. Need on päris karmid juhtumid ja vajavad tõsist tegelemist. Õnneks on nende asjadega meil viimasel ajal ka tegeldud, eks ma ise olen ka sel teemal käinud kõnelemas asutustes ja koolides, aga ka AA koosolekutel ja mujal. See on tõsine asi. Ja tüsistused ongi siin sellised, et noored neiud tahavad üksteise järel kõik olla need Merineitsid. Siin peab hoolikalt jälgima seda asja.
Küll aga tahaks kiita Postimeest, et oma töötajatel lastakse kõik sellised asjad välja elada. Milleks enda sees hoida, eksole. Ses mõttes hakkab Postimehest asja saama. Teised asutused võiks järgida sama eekuju. Et kui ikka tahad olla Superman, Batman, Lumivalgeke, Pipi, Darth Vader või Tom of Finland, siis peab sul selleks võimalus olema. Sellega saab jälile lapsepõlve traumadele ja määrata vastava teraapia. Enamus neist juhtumitest on lahendatavad ambulatoorselt, tabletiraviga. Aga mõned oleme pidanud siiski statsionaari sisse võtma, kui on näha, et juhtumid vajavad põhjalikumaid protseduure. Siin Postimehe puhul on ka asi küllalt piiripealne, ma vaatasin, et siin tuleks võtta mõned analüüsid, et täpselt aru saada, millega tegu. Niimoodi eemalt on väga raske diagnoosi panna, kuigi seda järjest enam tehakse. Näiteks Donald Trumpi puhul tehti kohe intervjuude põhjal kindlaks, et tegemist on ühiskonnale ohtliku ekstreemse nartsissismi juhtumiga. See nõuab patsiendi isoleerimist ja nüüd kolleegid mõtlevadki Ameerika-maal, kuidas seda asja kõige paremini lahendada. See on meditsiini teema. Meil Eestis oleks selline tegelane juba ammuilma ravile suunatud ja ilmselt ei pääseks ta niipea välja.
Siin veel mõned kujutised Postimehe Merineitsidest, Postimehe veebist:
2 kommentaari:
Margus Lepa r22kis,et Dr.Mengele olevat olnud r22kinud leebe h22lega ka siis mil tegi patsiendile surmasysti- Nii Postimehelik.
Fotol pole Liis Treimann, vaid Liisa Tagel siiski. Eeldame siski faktitäpsust.
Postita kommentaar