Eesti on rõhutatult individualistlik ühiskond - Inno analüüs tänasele presidendi kõnele

Nagu on tüüpiline teistele postsotsialistlikele ühiskondadele, on Eesti rõhutatult individualistlik. See tuli hästi välja tänasest presidendi kõnest, mis oli suunatud üksikutele üksikisikute saavutustele. Kõnest polnud märgata, et rahvas oleks millegagi hakkama saanud. Individualistliku käsitluse järgi ongi rahvas tüütu ja tarbetu mass, mis ainult takistab tippudel tegutsemast.

Sotsialismi ajal oli ühiskond samamoodi rõhutatult, isegi pealesunnitult sotsiaalne. Tüüpiline näide oli kommunistlikud laupäevakud, kus inimesed aeti poolvägisi laupäeviti tööd tegema, umbes nii nagu on nüüd Teeme ära kampaania, aga ainult kord aastas. Vastureaktsioon sellele on äärmuslik individualism. Eesti rahvas, kaasa arvatud president kannab seda individualismi endaga kaasas. Tavakeeles kutsutakse seda edukultuseks. Kui oled midagi rahas mõõdetavat saavutanud, oled tegija, kui aga äpardud, siis oled luuser, kes ei kõlba kuhugi. Mõistagi on äpardujaid rohkem. President noomis oma kõnes äpardujaid ja tõstis esile saavutajaid. Nagu tippspordis Venemaal - kui kaotad, siis pead bussi järel sörkima.

Näiteks Soomes selliseid probleeme pole. Juba Talvesõda ja hiljem Jätkusõda, mis aitas vaenlase väljas hoida ja säilitada riiklikku enesemääramist, ühendas soomlased, õpetas nad ühiselt tegutsema ja saavutama. Õpetas iga inimest väärtustama, noori ja vanu, rikkaid ja vaeseid, isegi sante ja tõbiseid. Sest sõjas oli igaühte vaja. See oli õppetund, nad olid sunnitud ühiselt tegutsema ja see on kestnud tänaseni. Eestis sellist asja ei ole. Pole kunagi olnud. Vabadussõda võideti saamahimust, sest sõduritele jagati tasuta maad ja metsa, mis endistelt maaomanikelt käest ära võeti. Teine ilmasõda erinevalt Soomest hoopis lõhestas Eesti, vend võitles venna vastu, teine ilmasõda oli eestlaste jaoks vennatapusõda. See vennatapp käib tänaseni, tuli hõõgub tuha all edasi. Koos käiakse Eestis ainult laulmas iga 5 aasta tagant, ülejäänud aja käib üks meeletu ärapanemine.

Koos tegutsemine ja igaühega arvestamine on soomlaste riigi jaoks väga tugev vundament. Sellele võib ehitada mida iganes. Ja ongi ehitatud - igapidi korralik heaoluühiskond, mida kõik kadestavad, isegi Eestis. Eestis on proovitud seda järgi teha, aga see pole õnnestunud. Sest vundamenti pole. Seda on näha presidendi kõnes - kui Soome president rõhutab üheskoos tegutsemist ja igaühe panust, siis Eesti president toob välja üksikuid edulugusid.

Eesti meenutab aasta-aastalt üha rohkem nõukogude liitu. Nõukogude liidus käis pidevalt üks jutt Ameerikale järgi jõudmisest ja mööda minekust. See sai justkui eesmärgiks omaette. Tegelikkuses aga said kõik aru, et midagi sellist polnud, mahajäämus püsis. Nii nagu praegu Eestis - räägitakse järgijõudmisest, aga tegelikult mahajäämus püsib. Miks? Sest pole koos tegutsemist. Väike ühiskond aga ei saavuta midagi, kui koos ei tegutse, kui kõiki ühiskonna liikmeid ei väärtustata, kui kõiki ei kaasata. Nii nagu Soomes, kus iga ühiskonna liige tunneb end väärtuslikuna, peaks see olema ka Eestis. Sest iga inimene on väärtuslik väikses ühiskonnas.

Ma väga loodan, et Eestis õpitakse väärtustama igat ühiskonna liiget. Ma ei tea, kuidas seda saavutada, aga see on vajalik. Sealt edasi saab hakata rääkima juba ühiskonna ehitamisest ja kuhugi jõudmisest.

Nii et põhimõtteliselt oli presidendi kõne täna tühi jutt ja tuule tallamine. Mitte midagi ei muutu enne, kui ei hakata inimesi väärtustama, rikkaid ja vaeseid, noori ja vanu, sante ja haigeid, kõiki inimesi. Sest väikses ühiskonnas on igaühe panus oluline, ilma selleta ei juhtu midagi. Ilma selleta voolab maa rahvast tühjaks, nagu praegu on juhtumas. Mida aeg edasi, seda vähem sobib Eesti ka saavutajatele - neid on Eestis üha vähem näha. Inimeste puudust püütakse leevendada virtuaalsete e-kodanike abil, aga nemad ju ühiskonda üles ei ehita. Tegutsema ja asju ajama peab ikka kohapeal, siis on sellest midagi kasu. Kaasaja tarbimisühiskonnas peab olema tarbijaid, muidu variseb see ühiskond kokku. Praegu on juhtunud nii, et teatud rahvusvahelisele seltskonnale on loodud Eesti maksumaksja kulul lihtsalt võimalus ühe tehnilise vidinaga meelt lahutada, üks järjekordne mänguasi. Aga kas see on kõige tähtsam? Rahva vähesuse ja vaesuse tõttu on Eesti suurim väljakutse riigikaitse, aga e-residentidest pole mingit abi, kui on vaja ühiselt oma maad vaenlase eest kaitsta.