Hip, hip, hurrraaa! Juulike sai viis aastat vanaks!!!

Täna sai siis meie armas väike Juulike viie aastaseks. Mäletan, et viis aastat tagasi, kui ta sündis, oli enam-vähem sama külm, kuigi Inno mäletamist mööda oli veel külmem, mingi 25 kraadi. Igatahes käivitas ta meie autot nädal aega enne määratud tähtaega igaks juhuks iga päev, et ta ikka ilusti sõidaks ja me Tartusse sünnitama minnes tee peale ei jääks.

Juulike oli täpne laps, sündis täpselt tähtajal. Sünnitus ise oli raske, sest Juulike otsustas väljuda, käsi ees, aga praegu valdab mind sellele ajale tagasi vaadates helge tunne. Elite kliinik, kus sünnitasime, oli soe (kuigi seal olid veidi enne meie saabumist lõhkenud külma tõttu torud) ja hubane ning eriti mõnus oli meie peretuba ja a'la carte söögi tellimise võimalus. Inno tellis sööki Wilde Tervisekohvikust. Mäletan, et eriti hästi maitsesid mulle sealt tellitud ahjulõhed ja mustikasmuutid.

Kuna sünnitus oli raske, siis võttis sellest taastumine kaua aega. Lisaks sellele oli Juulike hädas gaasidega ja ajas palju piima välja. Vahel terve maotäie :). Siis ma veel ei teadnud, et angelmanidel ongi rinnast imemine väga raske ning paljud emad jätavad sellepärast tissitamise katki. Ei olnud tõesti eriti mõnus neli tundi järjest ühe koha peal istuda ja oodata, kuni Juulike oma isu täis söödud saab. Nondel tundidel olin väga tänulik, et on olemas selline asi nagu telekas!

Aastad on möödunud ja sellest beebist, kelle hirmaeglane, aegluubis areng meile alguses väga suurt muret valmistas, on saanud rõõmus, energiline ja asjalik viieaastane tüdruk. Kes tunneb nagu tema väike õekegi elavat uudishimu kõige ümbritseva vastu. Tema maailmast aru saamise võime on küll pisut teistsugune ja mängud lihtsamad, kuid ta teeb kõike suure innu ja vaimustusega. Samuti kasutab ta iga võimalust selleks, et end liigutada: käputab mööda elamist ringi, ajab end iga natukese aja tagant voodi najale püsti, ronib voodile, hüppab voodi peal. Ei püsi pudeliski paigal, nagu selliste väikeste tüdrukute ja poiste kohta öeldakse :).

Juulikesel on tekkinud ka oma kindlad eelistused, nagu kõikidel väikestel tüdrukutel. Näiteks ei tohi ükski tema hommik alata Katariina kohviku ahjusoojade moonisaiadeta. Kui neid juhtumisi pole, siis vaatab Juulike mulle küsiva pilguga otsa ega ole nõus midagi muud sööma. Ehk vaid Jyväshyvä kaeraküpsiseid, aga Katariina moonisaiad on tema silmis ikka kõige etemad.

Täna hommikul üllatasime oma mudilast Katariinast tellitud sünnipäevatordiga, mille pilti võite näha üleval. Tordi küljest martsipaniroosi varastada üritav käsi kuulub teadagi kellele :). Ei pea vist ütlema, et tort maitses Juulikesele väga. Roosile samuti - eriti pealmine osa kodujuustu ja magusate kirssidega :). No ja meie Innoga ei öelnud ka paarist tükist ära :).

Siin juba taldrikule lõigatud koogitükk: