Seoses Tartu Ülikooli seksiskandaaliga hakkasin mõtlema, kas ülemuse ja alluva suhe on alati ahistamine. Ülemusepoolne siis. Ühelt poolt jah, sest alluv on alati ülemusest mingis mõttes sõltuvuses ja tema heaolu oleneb ülemusest. Isegi sellisel juhul, kui alluv on suhtes agressiivsem pool nagu nüüd tolle naisdoktorandi saadetud sõnumitest välja tuleb. Ülemusel on alati võimalik suhe lõpetada ja temaga ei juhtu midagi. Vaevalt too naisdoktorant oma väljaütlemisi m... mahalõikamise kohta tõsiselt mõtles - nagu Ekspressi loost välja tuli, siis järgnes ropule sõimule sageli kirglik seks.
Küll on palju kaotada alluval - ülemusel on rohkem võimalusi talle s... keerata, ta karjäär ning üldse elu ära rikkuda. Alluv saabki ainult politseisse minna ja avalduse teha, sellega tema võimalused piirduvad.
Olen ise samuti alluv olnud ja mul on olnud meessoost ülemus. Seksisuhet meil ei tekkinud, küll aga sõprussuhe. Tema pidas lugu luulest ja mina olin luuletaja. Käisime vahetevahel kohvikutes kohvi joomas ja maailma asjade üle arutlemas. Too mees oli minust oma kakskümmend aastat vanem, sama palju kui mu isa minu emast. Lähenemiskatseid ta mulle ei teinud või kui tegi, siis nii delikaatselt, et ma sellest aru ei saanud :). Ühesõnaga - oli täielik džentelmen. Meie sõprus kestis edasi ka pärast seda, kui ma töölt ära tulin ja uuesti ülikooli läksin. Käisime ka pärast seda kohvikutes kohvi joomas ja maailma asju arutamas. Meie vaikne soe sõprus kestis, kuni ma Joáoga tuttavaks sain ja Portugali kolisin, tema elas ja töötas selleks ajaks juba välismaal. Mul on sellest sõprusest head mälestused. Ma ei teagi, kas teised kolleegid midagi kahtlustasid, aga arvan, et pigem mitte.
Nii et ülemuse ja alluva soojad suhted ei pea tingimata tähendama seksisuhet.
Mis puutub tollesse professorisse, siis ma arvan, et ta oleks võinud ennast tagasi hoida, kui tal tolle naisdoktorandi vastu sügavamaid tundeid polnud. Lihtsalt seksisuhte pärast ei ole mõtet enda ja teise elu ära rikkuda.
Ülal pilt ajakirjast „Stiil”, kus minust ilmus 2002. aasta juulis persoonilugu „Õrn kaamlite markiis.” Loo kirjutas Margit Kilumets ja pildid tegi Hele-Mai Alamaa. Ülemine pilt on tehtud Tallinna loomaaias kaamlite juures. Ma päris kartsin neile lähedale minna, aga suutsin sellest hoolimata naeratada :).
Ja siin mina viimaseid kordi kohtusaalis. Panin sama aasta mais oma otsese ülemuse Dilaila lauale lahkumisavalduse.
3 kommentaari:
Irja, super pildid! Väga ilus!
Mõneti tõsi. Kui mul olid praktikandid, siis heljus õhus justkui iseenesest selline kokkulepe, et minu sõna on viimane ja tahe esimene. Lisaks praktikantide poolelt ka selline nõustumise lõhn. Kuna olin popp (otsitud, tuntud või mis iganes praktika juhendaja) läks suhtlus mõnikord harva ka erialast kaugemale.
Ei mäleta aga, et keegi oleks pärast praktika lõppu stseene korraldanud, või muud moodi peast lolliks läinud.
"Lihtsalt seksisuhte pärast ei ole mõtet enda ja teise elu ära rikkuda." Inimesed on ja jäävad ainult inimesteks :) algul tehakse ja alles tagantjärgi ollakse targad. Keegi ei ela ideaalselt. Samas ma olen sinuga 100% päri, inimesed peaksid loomainstinktidest välja tulema ning aju rohkem kasutama.
Aga kui anna iofik ja mart loog tahtsid roppusi, kirge ja skandaali oma ellu, siis las nad said seda. Kui nad oleksid tahtnud rahulikult elada siis me ei teaks neist midagi. Nad ei tahtnud tavaliselt ja rahulikult elada, seega las nad nüüd naudivad seda mida valisid endale.
Postita kommentaar