Kui ühele oma armsamale sõbrale novembris sünnipäevaks õnne soovisin, siis ütles ta mulle talle nii omase salapärase häälega, et nojah, tal lööb ju sel aastal juba 7 ette. 7!!! Mida??? Pidin pikali kukkuma. Minu kujutlustes on T siiamaani nii umbes 40-aastane noor (ma ütlen noor, sest ta nägi ja näeb endiselt oma vanusest vähemasti kümme aastat noorem välja) mees, kel ei ole mitte kunagi halb tuju ja kelle seltskonnas ei ole kunagi võimalik mossitada.
T oli minu isa sõber ja kuna mu isal ei olnud mitte ainult noor, temast kakskümmend aastat noorem naine, vaid ka noored, temast 20 aastat nooremad sõbrad, siis olin mina sel ajal, kui T ja teised isad sõbrad nii umbes minu vanused olid, kümneaastane plika. Mu isa saaks selle aasta 22. aprillil 90 ja kui ta oli 60-aastane, siis olid ta sõbrad neljakümnesed.
Kuidas isal nii noored sõbrad olid? Aga seepärast, et isal oli vanade (loe: endavanuste) inimeste seltsis lihtsalt igav. Ta ütles, et tal ei ole nendega midagi ühist, ja kuna ka ta ise oli nooruslik ja nägi noor välja, siis tõmbas noori inimesi - nii mehi kui naisi - jälle tema poole. Nii tekkis sõpruskond, kellele meeldis koos malet mängida ning baaris kohvi või konjakit (100 või 50 grammi, ei rohkem!) rüübates maailma asju arutada. T sõbrad Ü, M ja T said isa sõpradeks ning kogu see kamp käis teineteisel külas. Tavaliselt lükati siis elutoas laud puhtaks ning sätiti sinna peale malelaud ja kell, mille taga võidi hiliste öötundideni aega veeta - nuppe liigutades ja sinna kõrvale poliitikajuttu ajades. Minu lemmikkoht oli selle malelaua all (kui ma veel päris väike olin) ja hiljem kõrval. Mulle meeldis suurte meeste jutte poole kõrvaga pealt kuulata ja hiljem, kui ma asjadest rohkem jagasin, ise sõna sekka öelda. Mulle meeldis, et nad ei ajanud mind ära ega öelnud, et minu arvamus ei loe. Mind kuulati alati ära ja isegi kui ei nõustutud, siis võeti ikka kui endaga võrdset. Meenub legendaarne vaidlus T-ga, kas inimene sünnib uuesti või mitte - mina ägedalt reinkarnatsiooni ehk taassünni poolt agiteerides ja tema minu teooriat armutult maha tehes. See lõppes sellega, et ma solvusin ja jooksin oma tuppa, aga ärgem unustagem, et ma olin siis alles 12 ja tema 42 :).
Aeg läks, ma kasvasin suuremaks ja sain targemaks. T ja isa sõprus jäi - ka siis, kui isa esimese infarktiga Tartu Maarjamõisa haiglasse sattus. Esimene inimene, kellele ma siis Tartust paanikas helistasin, oli muidugi T. „Võta tal käest kinni ja ütle, et ta vastu pigistaks,” soovitas ta mulle. „Kui ta pigistab, siis ei ole midagi hullu.” Isa pigistas. Ma olin nii õnnelik. Selleks ajaks oli T-st saanud ka minu sõber. Kui varem oli isa olnud see, kes talle helistas ja kohvikuskohtumise kokku leppis, siis nüüd olin see üha tihemini mina. T on intelligentne inimene ja mulle meeldivad intelligentsed inimesed, nad inspireerivad, toidavad mind. Pärast isa infarkti käisime kohvi joomas kolmekesi. Malet isa ja ta sõbrad siis enam väga ei mänginud, sest isa väsis kiiresti, ka linna jalutamine võttis ta võhmale, ja mälu oli halvem, kuid maailma asjade arutamine läks endise hooga edasi.
Kui isa 2007. aastal teise infarkti sai ja suri, siis sõitsid ta sõbrad Rakverest Tartusse ja seisid kui tinasõdurid ta kirstu kõrval. Mul tuleb klomp kurku, kui sellele mõtlen.
Nüüd on isa sõbrad ise seitsmekümnesed mehed, sama vanad kui mu isa neil malemänguaastatel, aga seda ainult vanusenumbri poolest. Hing on neil endiselt noor ja mulle meeldib mõelda, et mu isal oli siin oma osa mängida. Sa oled vana alles siis, kui seda ise arvad. Kui sa enam mitte millegi vastu uudishimu ei tunne, mitte millestki ei vaimustu, mitte midagi kirega ei tee.
Mul on hea meel, et T on siiamaani mu sõber. Et ma saan talle jätkuvalt helistada ja kuulen siis alati telefonis seda vana tuttavat häält, mis on nii pealekäivalt elujaatav, et ma ei saa edasi mossitada, isegi kui mul parajasti mossitamistuju on.
Inimesel peaks olema igas vanuses sõpru. Nii noori kui vanu, sest erinevas vanuses sõbrad aitavad sul mõista elu ning olla vana, kui sa ise oled noor, ja olla noor, kui sa ise oled vana. Mõistate? Minul on endast vanemaid sõpru olnud palju - kõigepealt muidugi mu isa, kes oli minust lausa 50 aastat vanem, siis isa sõbrad, kuid lisaks neile veel ühe endise poiss-sõbra ema, kellega meid sidus ühine kunstihuvi, ning üks tore kunstnikest abielupaar, kellega suhtlen siiani. Nemad on samuti seitsmekümnendates, kuid hingelt noored. Nendega on alati tore kokku saada ja maailma asju arutada.
Ma tõesti loodan, et kevad varsti tuleb. Sest siis saame oma autole hääled sisse panna ja põhja poole sõita. Kallis T, siis läheme kindlasti Pihlakasse kohvi jooma!
Pildil mina ja isa mu esimesel Tartu aastal, 1995. aasta sügisel. Isa pikutab oma toas (alguses meil voodeid ei olnud, magasime madratsitel :)) ja mina loen talle ette oma värsket luuletust (astusin sel sügisel Tartu NAKi). Kui ma ülikooli sisse sain ja me isaga Tartusse kolisime, said isa ja T vähem kohvikutes käia, aga pärast mu lõpetamist kolis isa Rakverre tagasi ja vanad sõbrad said jälle kokku.
1 kommentaar:
Irja polegi mingi rumal blondiin, kena brünett hoopis! Päriselt ka!
Postita kommentaar