neljapäev, 30. märts 2017

Downshiftiv Eesti

Väljavõte Postimehe veebist.

Eesti Panga juht Ardo Hansson tõi tänasel majanduskonverentsil välja huvitava asja: Eestis majanduskasv puudub, aga tööhõive on maksimumi lähedal. Eestis ei pöörata sellele eriti tähelepanu, aga tegelikult on see on väga ohtlik asi. See tähendab, et mingeid reserve pole ja areng on pärsitud ka tulevikus.

Ma toon näite Võrust, kus selline nähtus tekkis vahetult peale kriisi 6-7 aastat tagasi. Paljud ettevõtted panid pillid kotti ning tööpuudus kerkis lakke. Sellele oli kohe lahendus: töötajad läksid massiliselt mujale: nii Tallinna kui Soome, Rootsi ja Norrasse. Isegi Islandile ning Iiri- ja Inglismaale mindi. Pealtnäha oli kõik väga vinge, tööpuudus püsis kontrolli alla, seda asja kutsutakse tööjõu paindlikkuseks. Aga ühel hetkel juhtus see, et Võrus ega Võrumaal polnud enam inimesi, eriti noori, peale nende, kes veel koolis käivad. Ja needki koolilapsed unistavad elust mujal, kas siis Tallinnas või välismaal. Miks? Sest Võrumaal pole enam töökohti, kuigi kriis on läbi. Miks? Sest et pole inimesi. Ettevõtjad ei leia enam töötajaid. Inimesed on end välismaal sisse seadnud ja neid sealt tagasi tuua on raske ja kulukas. Saksa firma Danpower tegi suure investeeringu ja asutas Võrru mõned aastad tagasi kõnekeskuse, kus palgad on Võru keskmisest mitu korda kõrgemad. Loodi paarkümmend head töökohta. Ent töötajaid on raske leida, kuna Võrus inimesi pole. Ainus võimalus on inimesi mujalt tuua, aga Võrus pole tulijatel kusagil elada - vabu üürikortereid ka ei ole. Samal ajal on pool linna tühi ja elamispinnad müügis. Ent üürimisega ei viitsi keegi tegeleda, sest vabade korterite omanikud on välismaal, kel pole probleemi sealse palga eest tasuda kommunaalkulusid ja lihtsalt kortereid tühjalt hoida. Müüa pole ka mõtet, sest hinnad on väga madalad. Võrus saab korteri ühe Norra kuupalga eest. Hinnad püsivad madalad, sest tehinguid pole. Tehinguid pole, sest pole tööd. Tööd pole, sest pole töökohti. Töökohti pole, sest pole inimesi. Inimesi pole, sest ... jne.

Tekkinud on omamoodi surnud ring, kus kõik justkui on, hooned on, majad on, korterid on, aga inimesi ei ole, ettevõtteid on järjest vähem ning uusi ettevõtteid ja töökohti ei ole ega tule. Koos inimestega on kadunud või kadumas ka muu elu: poed ja kohvikud, teatrid ja kinod. Noored pered, kes kõigele vaatamata tahaks Võrumaale tulla ja oma kodu luua on samuti hädas, sest majaehitus maksab 100 000, aga pangad üle 10 tuhande Võrumaale laenu ei anna. Vähestel on omal nii suur summa välja käia. Võimalus on osta vana maja, aga need on enamasti nii amortiseerunud ja täis hallitust, et paljudele ei kõlba.

Soome televisioonist tuli mõni aeg tagasi seriaal Dowshiftaajat, mis kirjeldas noore Soome perekonna elu kriisi ajal. Pere kogu aeg kärpis oma kulusid, kuni polnud ühel hetkel enam midagi kärpida ja elu jäi sisuliselt seisma. Noored molutasid niisama. Midagi ei toimunud. Võrus on praegu seis selline ja Eestis juhtub ka niimoodi natukese aja pärast. Eestis üritatakse olukorda veel päästa santide tööle ajamisega, aga nagu öeldakse, harjavarrest pauku ei tule.

Nüüd öeldakse, et mis sa vingud, aga midagi välja ei paku. Palun väga, pakun välja: riik peab hakkama koheselt lastega peredele, kes soovivad Eestisse elama naasta või kel pole Eestis oma elamist, maale maju ehitama. Majaehituse palgid on riigil olemas, maad on küllalt, ehitajad leiab ka. Kui tulevad inimesed, tulevad ka töökohad ja kõik muu.

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Miks riik peaks sellist ääremaa-elu üldse toetama? Vaikselt hakkab tunduma, et Jüri Mõisal oli omal ajal õigus, kõik inimesed peakski tooma kokku Tallinna. Sest mida see riigile annab, kui Võrus elab rohkem inimesi? Absoluutselt mitte midagi peale kulude, kuna koos inimestega tekib ka terve hulk ülalpidamiskohustusi (maanteed, elekter, üldine infrastruktuur jne). Iga inimene Võrus võtab midagi ära inimeselt Tallinnas, kuna Võru inimene tahab ka veetorusid, valgustatud tänavaid, elektriliine ja hommikust posti, kuid maksma läheb see Võru inimese puhul palju rohkem, kui Tallinna inimese puhul.

Anonüümne ütles ...

Puht majandusliku loogika järgi oli Jüri Mõisal kahtlemata õigus, kui ta kõiki Tallinna elama kutsus, lihtsalt peale majandusliku loogika on ka muid aspekte: emotsionaalsed, strateegilised etc.

Inno ütles ...

Sellise loogika järgi pole ka Eesti riigil ega rahval üldse mingit mõtet. Võtab Saksamaalt raha ära ainult.

Anonüümne ütles ...

Väikest riiki ongi tõepoolest kulukas pidada, mastaabisääst kehtib ka riikide kohta.

Tõestage, et te pole robot ütles ...

Eesti elanikud on psühholoogiliselt ja füüsiliselt ära väsinud, selles on asi. Väsinud esiteks iseenda ja teiseks näiteks Kreeka ja muude sarnaste nähtuste lõputust päästmisest. Ainus ühiskonnakiht, kes veel mujal kui Facebookis jaurata ja tõsisemalt korraldada jaksavad, on jõukamad 20-30 aastased inimesed, aga nemad jällegi ei saa alati pihta, mis nende ümber tegelikult toimub.

Raskest seisust aitaks välja tulla küünarnukitunne ja teadmine, et sa pole üksi, aga inimestel on Eestis sageli valus ühiskondlikul tasandil üksteisega kontaktis olla, sest meil on sealt midagi väga olulist kas puudu või siis hooletusse jäetud. Ma kahjuks ei oska sõnastada, mis see täpselt on. Palju on ka viha, ükskõiksust, tigedust, parastamist, kahjurõõmu. Nagu see midagi aitaks. Ei aita!!! Nüüd on sellele lisandunud veel ka hirm, kuna on taibatud, millise karuteene on teatavat liiki laiema soojuse ja inimlikkuse puudumise üle irvitamine ja minnalaskmine meile kõigile teinud. Ja see on päris tõsine asi. Siiamaani põgenesid paljud inimesed selle eest joobeseisundisse, aga nüüd on tasapidi ära kadumas ka see võimalus.

Võib-olla on see natuke ka see dünaamika, et parem on lasta paratamatusel ennast pikali väänata kui et oma varasemaid sõnu sööma hakata või midagi sellist. Võib-olla ei taha eliit tunnistada, et neil pole õrna aimugi, millistes oludes ja tingimustes suur osa Eesti elanikkonnast elab. Ja siis räägitakse tähtsa näoga tootlikkusest, majanduskasvust, millest iganes.