kolmapäev, 8. märts 2017

Marileenu ja Meelise saaga läheb üha huvitavamaks. Kas andeks saab paluda ka rahaga?



See Marileenu ja Meelise ja Meelise ema saaga läheb üha huvitavamaks, midagi ei ole öelda. Nüüd tuleb veel välja, et Meelise ema tappis eelmises elus Marileenu lapse. Marileen käis nimelt sensitiivi juures ja sai sealt teada järgmist:

„Ma näen, et sa seisad kirikus, seal on suured vitraažidega aknad… Sa peidad oma käsi. Sul on maani must kleit ja pikad varrukad… Su selja taga on punase peaga mees… Hmm.. Selle ajastu kohta täiest ebanormaalne nähtus. Ta kallistab sind ja ütleb, et kõik saab korda… Aa, sa oled matustel… Issand, mu kõrv kuumab, kas sul ka?”

Ja järgmist:

„Ma olen nüüd ühes majas, seal on vanem naine, kurja näoga, ta küpsetab midagi… Ja väike poiss.. See naine ei salli teda, ajab teda minema. Ahjus on tuli, ta teeb saiakesi. Laps jookseb ja naine ajab teda ikka ära… Oiii, kui kuum mul on… Issand, maja läheb põlema, laps jääb sinna tossu sisse ja karjub… Sina oled seal, püüad teda päästa, su käsi saab põletada… Aaa, sellepärast sa varjadki seda kätt seal kirikus, see on kõvasti põletada saanud… Issand, see naine tappis su lapse!”

See tapja oli siis, nagu ma aru sain, Meelise ema. Päris huvitav. Ise ma sensitiive ei usu, pean neid soolapuhujateks, aga see lugu on vaieldamatult põnev ja kaasakiskuv. Nüüd on asi sealmaal, et ka Marileen pidi psühhiaatri juurde aja kinni panema. 

Lugu ise räägib andestamisest - sellest, et Marileen ei saa enne Meelise emale andestada, kuni tal on lahendamata see lapsetapu asi. Mina jäin aga eile mõtlema hoopis selle peale, et kas selleks, et kellelegi andeks anda, on alati tingimata vaja seda, et too, kes sulle liiga tegi, oma viga tunnistaks ja sult sõnadega andeks paluks.

Mu isal oli näiteks oma eksiga üks suuremat sorti kammajaa, kui nad lahku läksid. Eks varastas tema lauasahtlist paberi, mis kinnitas, et isa oli talle juba poole ühisest majast kinni maksnud, ja lõpptulemus oli see, et isa pidi maksma topelt. Sestsaati pidasid nad omavahel vaenu ja isa ei andestanud, sest teine oli talle ülekohut teinud - ta pidi veel 60-aastasena teist maja ehitama hakkama, sest too ühine maja, kus meie pere (isa, ema ja mina) elasime, tuli müüki panna. Nõnda põrnitseti teineteist ühistel, poegadega seotud kokkusaamistel vihaselt mitukümmend aastat. 

Siis sai aga isa eks raskekujulise insuldi ja kaotas ajutiselt kõnevõime. Ta ei palunud isalt ka siis andeks, aga kompenseeris talle osa pihta pandud rahast. Isa liigutas see väga ja sestsaati olid nad omavahel suured sõbrad. Isegi helistasid ja küsisid, kuidas läheb. Oma viga isa eksnaine ei tunnistanud ja sõnades andeks ei palunud, aga seda polnudki vaja, sest tema tegu näitas, et ta kahetseb. Seda oligi isale vaja. Kui isa suri, siis helistas mulle ühena esimestest isa eksnaine ja pakkus omalt poolt, et teavitab nende ühiseid kursakaaslasi (nad õppisid koos EPAs) isa surmast ja matustest. Lisaks sellele pakkus ta, et korraldab ise Werneris peielaua, mida ka tegi.

Olin väga liigutatud. Olin seda naist praktiliselt kogu lapsepõlve vihanud, sest ta oli mu isale väga palju muret ja kannatusi valmistanud, aga nüüd oli ta mu sõber. Andestasin talle teglikult juba siis, kui isagi andestas.

Mida ma tahan öelda - ärge nõudke, et inimesed tingimata teile tehtud ülekohut tunnistaks ja teie ees sõnadega vabandaks. Mõned lihtsalt ei suuda seda, surma ähvardusel ka mitte, aga see ei tähenda, et nad oma tegu südames kibedasti kahetseda ei võiks. Marileenu ja Meelise loost näiteks tuleb välja, et Meelise ema on neile kõvasti raha andnud ja lausa kolm autot ostnud. Äkitselt üritab ta sellega oma süüd lunastada? Ta on võib-olla samasugune inimene nagu mu isa eks, kel on nii kergem vabandust paluda.

Nüüd selle sensitivismi juurde tagasi tulles. Ärge seesugust pada küll ajage, kallid Marileen ja Meelis. See on puhas bullshit and you know it. 

See, et Meelis oma raskest lapsepõlvest kõneleb, on igati okei. Aga võiks kaaluda ka Meelise emale andestamist. Ta palub andeks rahas, aga vähemasti palub!

Pildil kuldsed kuuekümnendad. Minu isa Georg (nii umbes 40) koos oma esimese naise Vaida ja poegade Eino ja Velloga (paremal). Lahku mindi tüliga, aga vanaduspõlv tõi neile leppimise ja pärast oldi veel sõbradki. 

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Kas andeks saab paluda ka rahaga? Ju vist ikka saab. Kuigi mida see tagantjärele enam muudab. Kui keegi on ikka korralikult käru keeranud, siis ega seda juba ei unusta. Ega usalda. Parem siis juba üksteisest mööda käia.

Kahtlemata on maailmas nähtusi, mida üldtuntud argumentidega seletada veel ei osata.