Mida teha Kati Saaraga? Dr. Inno annab nõu

Kati Murutar, väljavõte Delfi veebist.

Kati Saara Vatman Murutar jäi 2. märtsil autoroolis vahele 1,5-promillise joobega, mistõttu algatati tema suhtes kriminaalmenetlus. See võib tähendada naise jaoks vangiminekut, kuna praegu kehtib roolijoodikute suhtes nulltolerants.

Kohvik uuris kõigi haiguste ja hädade asjatundja Dr. Inno käest, kas Kati Saaral on üldse veel mingeid võimalusi viinkuradi küüsist pääseda ja saada normaalseks inimeseks.

Dr. Inno: Oi, Kati jälle võtnud jah. Oi-jah. Pole ime. Ja ühtegi robinsoni polnudki seekord siis kaasas, kes oleks süü enda peale võtnud. Teate, Kati on meil siin korduvalt käinud abi saamas ja oleme talle alati abi andnud. Ma ei saa muidugi siin kõigest rääkida, aga niipalju ma võin öelda, et ta on ikka stammkunde meil siin. Teised kärakasõbrad muidugi ka ja neid on oi-oi kui palju. Inimesed ei kujuta ette, palju neid on. Üksvahe, aastaid tagasi oli see, oli meil pool Riigikogu ja valitsust sees, pärast mõnda riiklikku tähtpäeva või suuremat üritust. Ühte endist presidenti, nimesid nimetamata, eksole, ühte presidenti pidime lausa elustama. Maost võtsime veel mitu närimiskummi välja, ma ei kujuta ette, kuidas need olid sinna sattunud. Aga jah. Ei saa salata. Joomine on meil veres. Ja juba maast madalast. Katil ju ka. Eelmine kord, kui johmas peaga avarii tegi, siis võttis üks robinsonidest süü enda peale, aga väike laps oli tookord autos. Mida kõike need eesti lapsed ei pea läbi elama! Jeerum küll! Nad on meil väga karastunud, jutumärkides. Aga jälle, eks nad võtavad meil vanematest eeskuju ja nii see läheb. Põlvest põlve. Põlvkondade viisi on meil siit kärakamehi ja -naisi läbi käinud. Põlvkondade viisi. Me teame vanavanemaid, lapsi ja lapselapsi. Ja kõigil sama muster.

Küsite, et mis me saame teha. Ega meil midagi teha pole. Võtame sisse. Paneme tilguti alla. Vajadusel teeme maoloputuse. Puhkavad meil siin välja ja lähevad koju. Kuni järgmise korrani. Ega nad siia kauemaks jääda ei taha, kuigi oleks vaja. Inimesi oleks vaja ravida. Niisama, ilma abita väga vähesed rabelevad välja. Alkohol on hullem kui mistahes narkootikum, see on ju kõigile teada. Ja tee narkootikumide juurde algab läbi alkoholi. Loomulikult tuleks alkoholi müük üldse ära keelata. Aga kus sa keelad, kui pooled on sõltlased. Nad hakkavad ju märatsema kohe. Kukutavad jälle riigi nagu nõukogude liiduga juhtus. See Jeltsin oli ju kõige pesuehtsam alkašš. Kes koos teiste alkaššidega kukutas riigi. Ega selle vastu ei saa. Sõltlased, kui nad ainet ei saa, hakkavad märatsema. See on hirmus. Proovi sa joodikult viinapudel ära vtta. Ta tapab su ära! Ja kui neid on palju, nagu Venemaal või Eestis, siis ega keelamisest midagi välja ei tule. Vaadake, mis praegu vaese Ossinovskiga tehakse. See on hirmus. Meil, meedikutel pole siin midagi teha. Kui pool ühiskonda on sõltlased, siis nii on. Sinna pole midagi parata. Ja see nii ka jääb, sest sõltuvus antakse edasi põlvest põlve. Vanemad teevad oma lastest sõltlased, alkohoolikud või narkomaanid.

Teine asi on veel see, et riik saab oma maksud samuti alkoholist. Nendest maksudest peetakse meil jälle üleval meditsiini. Nii et ega meie, meedikud siin eriti lärmata ei saa, muidu jäetakse meid rahast ilma. Peame siin mööda nööri käima ja takka kiitma sellele, mis on.

Kati on muidugi ses mõttes lootusetu juhtum, et ega ilma pikema ravita temast enam asja ei saa. Tema puhul on nii, et kas jood või ei joo üldse. Pole nii, et võtad pitsi ja kõik. Tema nii ei saa. Kui jooma hakkab, siis jääbki. Siis paneb mitu nädalat juttu kuni satub meile siia. Tal on juba välimus selline et ... (Dr. Inno kogub sõnu), no näost ütleb juba ära, mis ta on. Alkohol avaldab välimusele mõju ja eriti kehtib see naiste puhul. Ja need robinsonid. Ta küll räägib, et otsib omale sulast või abilist, aga tegelikult on see muidugi nali. Tal on vaja kedagi, kellega koos kärakat panna. Üksi on igav ja eks tal on ka rahapuudus. Ja eks tal on hirm ka, et kui johmas peaga kuhugi magama jääb, siis võib ära külmuda. Mõned neist robinsonidest on meile siia ka sattunud. Olid toredad mehed, aga pärast mõnda kuud Katiga, no täielikud alkaššid valmis. Suudavad ainult pudelit tõsta. See on hirmus pilt, mis avaneb. Ajakirjanduses visatakse Kati üle nalja, aga tegelikult on siin asi väga tõsine. Väga traagiline. Ja ma kordan, lapsed vaatavad seda kõike pealt. Ja võtavad loomulikult eeskuju. Enamusest alkohoolikute lastest saavad alkohoolikud. See on murdosa, kes läheb teist teed.

Mis ma veel näen- Eestisse ongi jäänud puha alkohoolikud. Joomine on meil rahvasport. Need, kes suudavad piiri pidada, need on kõik välismaale läinud. Aga alkohoolikud ei pea kaua vastu, nad saadetakse siia tagasi. Ja siis nad siin istuvad ja joovad päevast päeva. Kõik raha läheb joogi peale. Ja siis kurdetakse, et pole inimesi, et pole, kes tööd teeks. On küll inimesed, aga puhta alkaššid. Nüüd on neid eriti palju, sest viin on vabalt saadaval. Ja igasugu muud ained. Nendega pole ettevõtetes enam midagi teha, nad ei suuda mingit tööd teha. Nii ta on meil siin jah. Ja meditsiinis läheb ka põhiline aur alkaššide teenindamise peale. See on hirmus, mis see joomine maksma läheb riigile. Sadu miljoneid aastas. Aga nagu juba öeldud, midagi muuta ka ei saa, sest asi on lastud liiga hulluks minna. Ja eriti palju alkašše on just juhtiva kaadri hulgas. Neil on paljudel juba ka narkoprobleemid, ning lastel ka. Üha rohkem lapsi tarvitab meil narkootikume. Või mis rohkem, enamus lapsi on põhikooli lõpuks tarvitanud narkootikume. Alkoholiga on sama lugu. Põhikooli lõpupidudelt meil tuuakse siia lapsi, kõik puha purjus või narkouimas. Osa isegi koomas juba. Ja see on kõik juhtunud viimase paarikümne aastaga.

Katiga pole muud teha kui täielik alkoholi keeld. Kuni elu lõpuni. Kui seda ei suuda, siis tulgu meie juurde ravile. Meie meedikud on siin teinud imesid. Aga ta peab arvestama vähemalt poole aastaga. On pool aastat meil ära ja siis hindame, kas jätame ta sisse või laseme välja.