teisipäev, 25. aprill 2017

Eesti riik võõrandas mind lastest

Mina ja lapsed.

Kas teate, et täna, 25. aprillil tähistatakse rahvusvahelist lapsevanemate võõrandamise vastast päeva. Eestis sellest eriti ei räägita, sest võõrandamist ei peeta kuigi tähtsaks asjaks. Seda ei taju, kui ise vahetult kokku ei puutu. Samas näiteks laste võõrandamine vanemast (parental alienation) on psühholoogilise mõju poolest samaväärne lapse seksuaalse kuritarvitamisega, mis jätab jälje kogu eluks. Aga erinevalt seksuaalsest kuritarvitamisest pole võõrandamine karistatav, mistõttu võõrandatakse ja võõranduvad paljud lapsed oma vanematest. Seda vaadatakse pealt ja keegi ei sekku. Põhjus on selles, et võõrandamise puhul nähakse ohvrina ühte vanematest, mitte aga lapsi. Asjast kirjutas täna Helsingin Sanomat, mida refereeris eesti keeles eestinen.fi.

Laste võõrandamine vanematest on kuritegu laste suhtes. Mis on aga veelgi kummalisem, mis tuli välja minu enda juhtumi puhul: võõrandamisele aitas kaasa riik. Eesti enda riik. Minu jaoks oli see suur üllatus ja šokk, sest minu arusaama kohaselt on riik loodud selleks, et inimesi, eriti lapsi kaitsta. Aga juhtus vastupidi: lapsed jäeti täiesti kaitseta ja anti kohtu otsusega selle inimese hoole alla, kes oli laste kallal tarvitanud korduvalt vägivalda.

Olgu loetletud üles nende kohtunike nimed, kes panid toime kuriteo laste suhtes ja võõrandasid lapsed nende isast. Olgu saatus neile armuline: kohtunik Epp Haabsaar ja tema ülemus Helve Särgava, kes oli asjast teadlik ja midagi ette ei võtnud. Lisaks veel mõned kohtunikud ja ametnikud, kes olid aga väiksemad tegelased ja kelle nimesid ma ei pea vajalikuks eraldi välja tuua.

Nii nagu Soomes, peaks ka Eestis algama diskussioon lastevastasse vägivalla - võõrandamise üle - ning võõrandamine tuleks muuta samasuguseks kuriteoks nagu laste seksuaalne kuritarvitamine. Muidu ei muutu midagi, võõrandamised jätkuvad ja kannatajaks on lapsed, ehk siis järeltulevad põlved.

Panen siia mõned mälestused oma lapsekestest, kes minust jõuga võõrandati. Nad jäävad minu jaoks alati sellisteks, nagu nad olid. Ma mõtlen neile iga päev ja südames on nad minu jaoks alati olemas:






14 kommentaari:

Ann ütles ...

Jälle sama vana jama. Keegi poleks lapsi võtnud kui sa poleks neid "nälga" jätnud.

Inno ütles ...

Mingit nälga pole olnud. Küsimus polegi minus, vaid lastes, ohvrid on lapsed, kellelt võeti ära õigus ühele vanematest. Nagu psühholoogid väidavad, on selline käitumine võrreldav lapse seksuaalse kuritarvitamisega, mis jätab jälje kogu eluks. Ning kui sellega ei tegelda, kandub selline käitumismuster edasi põlvest põlve, nii nagu ka seksuaalne kuritarvitamine.

Anonüümne ütles ...

Kui su vanem poeg sai 18, oleks ta võinud taastada "temalt ära võetud õiguse" sinule kui isale. Ta ei soovinud seda, ta ei soovi sinust midagi teada ja ta ei soovi iseggi sinuga üht perekonnanime kanda. Nii lihtne see ongi. Vaata peeglisse.

Inno ütles ...

Võõrandumine tähendabki, et laps võõrandub ja ei taha hiljem midagi teada. Sellist asja ei tohiks lasta sündida, just lapse seisukohast lähtuvalt, sest laps ei tunne end psühholoogide väitel sellises olukorras hästi. Pealegi ei peaks hakkama laps siin midagi klaarima ega taastama, vaid seda peaks tegema isikud ja organisatsioonid, kes lape võõrandamise korraldasid.

Ann ütles ...

Sa ei külastanud lapsi, sest kartsid naist. Oleks lapsi tahtnud näha, oleksid ju lastekaiste ametnikuga saanud näha ja naine poleks midagi saanud teha. Aga sa lebasid siis soojades hotelli tubades ja olid tähtis "kirjanik"
Aga kas see mida sa laste emast kirjutad, see ei ole lastele kahjulik? Sellega sa ju ise võõrandasid lapsed. Lapsed armastasid/armastavad oma ema.

Inno ütles ...

Muide, lapsed armastavad ka neid, kes lapsi seksuaalselt kuritarvitavad. Kas see annab õiguse lapsi seksuaalselt või muul moel kuritarvitada?

Ok, ma kirjutasin, kuidas laste ema lapsi peksis ja oli abielus truudusetu. Kas see on siis põhjus, et isa lastest võõrandada?

Ükski lastekaitse ametnik ei tundnud 10 aasta jooksul mitte kordagi huvi, et lapsed saaks isaga suhelda. Mitte ükski. Pigem vastupidi, otsiti põhjendusi, et seda mitte teha. See ongi üks osa võõrandamise protsessist, et kujundatakse isa suhtes arvamus ja hiljem hakatakse sellega põhjendama võõrandamist ennast. See on kollektiivne laste vaimne kuritarvitamine, mida kahjuks seniajani õigustatakse.

Anonüümne ütles ...

Ei usu su hala siirust grammivõrdki. Paarisuhtes osalevad 2 inimest ja tagantjärgi avalkkult mustamine kuidagi su probleemi ei lahenda. Kui sa oleksid lastest siiralt huvitatud olnud, oleks ka teise taktika valinud. Sul oli vaja aga koos uue naisega alustada eksnaise hävitamist. Te ei paista küll välja perekonnana kuhu annaks lapsi kasvatada. Mõlemil katus vähe sõidab- pidev kaebamine ja teiste mustamine ja vigade otsimine, püüdes endale sellega materjaalset kasu lõigata. Ehk veel otsesemalt- töö asemel püüate raha hankida šantazeerides. Kõlbeliste arusaamadega on ka nagu asjad viltu- saaks vaid pildile kasvõi negatiivses võtmes. Isegi ei kujutaks ette, mis raha te oleks Ingridilt väljapressinud kui lapsed oleksid sukke jäänud. Ma sinu asenel avalikult ei arutaks seda teemat, mis teemana on oluline, aga ei haaku sinuga. Kuskilt on meeles see, et sa ei lasknud lastekaitseametnikku tuppagi, kes tuli kontrollima, kas lapsed saaks sind külastada. Palju valet Inno!

Inno ütles ...

Ma ütlen selle peale, et kui oli vaja mul kodus läbiotsimine korraldada, siis leiti mind kohe üles ja tuli terve kari politseinikke ja ametnikke kohale nuuskima, aga mitte midagi ei leidnud. Mis jutt, et lastekaitse ei saanud tuppa. Ma olin kogu aeg kodus olemas, välja arvatud pool tundi päevas, kui poes käisin. Mind pole üles otsitud, sest pole olnud tahet. Tahte puudumine on olnud kuritegu laste suhtes, mis on samaväärne lapse seksuaalse kuritarvitamisega. Riik on minu lapsi vaimselt kuritarvitanud, pannud toime kuriteo laste suhtes ja on selge, et seda kuritegu üritatakse nüüd kinni mätsida ja otsida tobedaid põhjendusi, et kõiges mind süüdistada. See on rumal, madal ja nõme. Eriti laste suhtes.

Anonüümne ütles ...

Sa oled pehmelt öeldes rumal mees.
Sinu valik oli oma pere jätta.

Inno ütles ...

Nagu ma olen kirjutanud, ähvardas naine mind noaga ja lubas munni maha lõigata. Naine oli seejuures täiesti kaine. Ma pidasin seda ähvardust piisavalt tõsiseks, et lõpetada kooselu. Minu valik oli vägivaldses kodus elu või surm ja ma valisin elu. Kas ma olen seepärast rumal mees?

Anonüümne ütles ...

Inno kõik pole veel kadunud, mina olen laps, kes võõrutati isast, alates vanusest 28, kui ise lapsevanemaks sain, hakkasin uuesti isa ja isapoolse vanaemaga suhtlema. Ja läks hoopis nii, et 20 aastat minu elust oli just isa mu suurim hingesugulane, seda enne tema surma. Mina ei tunne puudust aastatest, mis jäid vahepeale ja me ei suhelnud, me jõudsime täielikult teineteiseni hiljem. Minu isa tembeldati lolliks ja tehti maha, sest ta oli looduslapse hingega kunstnik ja tal polnud nii palju raha, kui emapoolne suguvõsa seda oodanuks, aga just isa oli see, kes esindab siiani minu jaoks õiget maailmatunnetust. Armastan mõlemaid oma vanemaid siiani kuigi nad on nüüd taevas, ju nad elasid nagu oskasid, ka nende loos oli palju petmist, vääritimõistmist ja ebapuhtust energeetilises plaanis nagu sinu ja Ingridi suhtes. Anna oma poegadele aega, kõik on veel ees!

Inno ütles ...

Loodame parimat, aga ma arvan, et pöördumatu kahju on tehtud ja aega tagasi ei saa pöörata. Ma olen leppinud sellega, et pojad mind vihkavad ja ma neid enam ei näe.

Anonüümne ütles ...

Miks sa lapsed sinna jätsid? Nad olid ju ka ohus?

Inno ütles ...

Ma süüdistasin algul ennast, et mina olen süüdi, et abikaasa on vägivaldne. Alles hiljem sain aru, et tegelikult see nii polnud, aga siis oli juba hilja. Ja vägivald laste suhtes polnud siis ka veel kuritegu, nii et mul polnud midagi teha. Selle kohta öeldi, et pere siseasi. Seda, et abikaasa oli minu suhtes vägivaldne, prokurör uskuma ei jäänud.