Et kõik ilusti ja otsast peale ära rääkida (või kuidas see kõlaski), pean ma alustama sellest, et panin munad keema. Viis muna. Et nad pärast koos Roosiga ära värvida. Munadepühad ikkagi.
Keetsin munad ära ja valasin neile külma vee peale. Jätsin seisma ja läksin ise vanni. Mul on nimelt kombeks paar korda nädalas vannis lõõgastuda. Roosi tuli ka natukese aja pärast vaatama, et mida ma seal teen, kadus aga mõne aja pärast ära.
Mõnulesin vannis oma kümme-viisteist minutit ja tulin siis välja. Läksin kööki, et munadelt vesi ära valada. Ja mida ma näen. MIDA MA NÄEN. Munadest on tehtud vahepeal munasuppi!!! Ehk munad on ilusti ära kooritud (koored köögipõrandal laiali), tükeldatud või puruks sõtkutud ning potis oleva veega segatud! Juures uhke näoga Roosi, kes enda tehtud munasuppi usinasti lusikaga segab ja mulle armuliku näoga otsa vaadates seletab: „Supp! Söö ka!”
No naera puruks! Üleval väikese perenaise tehtud munasupp.
Inno kommentaar: Väkk!
14 kommentaari:
Võib-olla vahelduseks kasvataks omas last ja vaataks ta järele?
Meil pole üldiselt kombeks last keelata või tema initsiatiivi maha suruda, kui ta just endale või teistele haiget ei tee.
Siit kasvab unelmate kodanik!
Miks täpsemalt te oma last ei keela?
Mulle meeldib, et Roosi lähenes munadele loominguliselt. Mune ei pea värvima, neist võib ka väga edukalt suppi teha :).
Keelamine hävitab loovuse.
Aga kui loov laps ei sobitu seetõttu lasteaeda, kooli ja tööle? Kui õpetaja Roosit korrale kutsub, kas siis tormate Roosit kaitsma ja kaebate õpetaja peale?
Iga lollus pole veel loovus, ehkki tibuemmed nii arvavad.
Ma loodan, et loovust hakatakse rohkem hindama ja lapsel probleeme ei tule.
Keegi ei jää igavesti kaheaastaseks. Oluline on eristada loovust ja destruktiivsust. See oli Roosi esimene katse süüa teha ja minu meelest väärib see tunnustamist ja julgustamist. Kui mina väike olin, siis ei lasknud minu ema mind köögi lähedalegi ja tulemuseks oli see, et mul kadus söögitegemise vastu huvi täielikult ära. Vanema roll on jälgida, mis lapsele huvi pakub, ja teda siis vastavalt julgustada. Samal ajal muidugi jälgides, et ta endale ega teistele liiga ei teeks.
Need "loovad" lapsed on tervele klassile nuhtluseks. Tunnis kaasa ei tee, sahmivad ja segavad teisi lapsi, kes tahavad õppida ja kelle vanemad on neile õpetanud teistega arvestamist. Ma kùll loodan, et sellise "loovusega" arvestama ei hakata.
Miks sa ema süüdistad? Süüa tegi ju issu?
Oleks see siis nii lihtne, et kui näiteks lased 2-3a köögis toimetada, siis temast saabki innustunud ja loominguline söögitegija... Aga on vist nii, et täiskasvanuks saamiseni jõuvad huvid ja tahtmised midagi teha/mitte teha veel tuhat korda muutuda. Olen tähele pannud, et 2-3a käivad nn. aitamise (kus laps tahab mingit kodutöd teha) huvid peal hoogudena.
Näiteks vahepeal oli poisil kohutav vaimustus ise taldrikuid lauale panna - lausa hakatati nutma, kui emme puht hajameelsusest kogemata ise taldrikud lauale pani - "Mina tahan panna, mina tahan panna!" No ja siis viiakse kõik taldrikud tagasi ja tuuakse ise lauale ja siis oli rahu majas. Aga mõne aja pärast (keegi pole keelanud, ikka pigem on kiidetud, et tubli ja kõik ja puha)- järsku huvi kadunud, mängitakse rahumeeli ning küsimusele, kas taldrikuid tahad lauale panna, vastatakse midagi ükskõikset ja ebamäärast.
Vahepeal oli poisil triikimismaania - lasime tal külma trikrauaga triikida. Nüüd tükk aega pole triikrauda ise küsinud, ma pole ka meelde tuletanud (ja ise triigin harva). Saab siis näha, kas triikraud veel tundub huvitav või on see "kodutöö" juba ammendanud ennast. Ja rohimine! Eelmisel suvel poiss rohis (kangutas umbrohujuuri) hullumoodi vaimustunult, juba hommikul kibeles, et nüüd lähme õue rohima! Saab siis näha, kas sellel suvel rohimine veel huvitab üldse.
Ma arvan, et kaheaastane kui maunasuppi teeb on täiesti OK ja see nüüd küll keelamist ei vajaks, pigem suunamist ja õpetamist kuidas süüa teha. Miks peaks keelama lapsel köögis toimetamise, pigem tuleb teda kaasata?
Postita kommentaar