Savisaar käitus kriisi ajal õieti

Savisaar käitus kriisi ajal õieti, kui Tallinnas töötuid inimesi kinni hoidis ja neile sotsiaalseid töökohti lõi. Tallinna ja Savisaart küll kritiseeriti kõvasti, aga praegu on Tallinna positsioon parem, kuna inimesed pole laiali läinud. Vastupidi, sel ajal kui muud Eestis piirkonnad kiiresti tühjenevad on Tallinn inimesi juurde saanud.

Tegelikult oleks Eestis pidanud selle viimase saja aasta suurima kriisi ajal samuti laenu võtma ja püüdma inimesi kinni hoida. Sest töötu, olgugi pealtnäha mõttetu, aga on ikkagi ühik tänapäeva tarbimisühiskonnas - ta käib poes, tarbib eri teenuseid, külastab aeg-ajalt kohvikut ning ostab mõnikord ajalehte. Käib juuksuris, kinos, teatris, näitusel. Tarbib kommunaalteenuseid. Mis on tegelikult suur asi.

Ma mõtlen alati selle peale, kuidas käituti eelmise suure majanduskriisi ajal 1930ndate algul. Ka siis oli vabariik ülesehituse algusjärgus nagu nüüdki. Paljud inimesed Eestis töö kaotasid, aga erinevalt praegusajast ei aetud neid kuhugi minema. Võrus näiteks pandi töötud käsitsi kaevama Liitva kanalit, mis suunas vee Tamula järvest otse Koreli ojja ja sealt Võhandu jõkke. Sinna tööle suunati kõik töötud, sadu inimesi. See aitas langetada veetaset ja ära hoida üleujutusi. Tekkis ilus Tamula liivarand. Ma ei tea, kuidas Võru linnapea Priit Suit (tegutses linnapeana 1919-1940) selle olukorra lahendas, ilmselt võeti laenu, aga kokkuvõttes oli tegemist win-win olukorraga. Inimesed jäid Võrru alles ning nende järeltulijad on sada aastat Eestit üles ehitanud. Mitte keegi ei meenuta enam seda, et linn endale võibolla tol hetkel üle jõu käiva kohustuse võttis ja võibolla isegi pankrotis oli. See pole tagantjärele üldse oluline! Peaasi, et inimesed said tööd ja jäid Võrru alles. Ükski kriis ei kesta igavesti ning juba 3-4 aasta pärast said kõik töötud uuesti tööle.

Eestis aga on sellega, et inimestele tööd ei pakutud ja nad minema lasti sisuliselt kriis põlistatud. Kriis jätkub veel praegugi, kuigi sellest on pea 10 aastat möödas. Praegune nn haridusreform ehk koolide massiline kaotamine ja nn haldusreform ehk omavalitsuste massiline kaotamine pole midagi muud kui kadunud hingede inventuur - lahkunute arvel tõmmatakse elu koomale. Mis on eesti rahva seisukohalt viimase mitmesaja aasta suurim tragöödia. Eesti on niigi väike ja pärast omavalitsuste ning maavalitsuste kaotamist jääb veelgi pisemaks. Maapiirkondadesse pärast seda ei jäägi enam spetsialistide ametikohti alles. Kui igal pool oleks talitatud nagu Tallinnas, kui riiklikult oleks soodustatud inimeste jäämist, siis täna me haldusreformist ei räägiks, vaid vastupidi, ettevõtlus ja majandus areneks mühinal. Sageli unustatakse ära, et numbrite taga on inimesed. Riiki ja selle majandust juhitakse inimeste pärast, mitte vastupidi.

Praegu aga aetakse igal pool näpuga järge, omavalitsused on juba pea kümme aastat säästurežiimil, mingeid laene võtta ei tohi, kõik peab olema rahaliselt tasakaalus. Aga seda ei näe keegi, mis on selle hind: ligi 300 000 inimest või isegi rohkem inimest on Eestist lahkunud või lahkumas. Ning need on noored, täies tööjõus inimesed. Kes ehitavad üles teisi riike ja sünnitavad ning kasvatavad oma lapsi teistele riikidele. Mida see Eesti majandusele ja Eestile tervikuna tulevikus tähendab, seda näitab aeg, aga ma kardan, et midagi ilusat seal ei ole. Kahjuks. Praegu Tallinn veel elab tänu Savisaare jõupingutustele, aga ülejäänud Eesti on sisuliselt juba ära kustunud. Sellest ei räägita, aga kõikjal valitseb tühjus. Nagu lennunduses öeldakse, sõidetakse aurude peal.