reede, 28. aprill 2017

Venemaa häda: USA kopeerimine

Venemaad on küll tavaks Eestis kritiseerida, aga seeläbi kritiseeritakse ka Eesti suurimat liitlast: USA-d. Miks? Sest Venemaa on USA koopia.

Eestis ja ka mujal arvatakse ekslikult, et USA on demokraatia. Ei ole. Näiteks sõnavabaduse indeksis on Ameerika kusagil alles viiendas kümnendis, uuringute järgi on USA riigikord oligarhia. Ehk siis võim on koondunud väikse grupi väga rikaste inimeste kätte. Demokraatia valitseb maailmas, paradoksaalsel kombel Põhjamaades, näiteks Soomes ja Rootsis, millesse Eestis sageli põlastavalt suhtutakse.

Kui Eesti kõigub oma ideaalides Põhjamaade ja USA vahel nagu kits kahe heinakuhja vahel, siis Venemaa on võtnud eeskujuks USA. Ja sellega teinud tegelikult suure vea ja endale karuteene. Venemaa ja ka Eesti ning muu endise NLiidu jaoks sobiks tegelikult Põhjamaade, näiteks Soome mudel. Sest see on rahva võimule kõige lähemal.

USA eeskuju tõttu ajab Venemaa ka ekspansionistlikku välispoliitikat, võistleb selles osas USA-ga, mis aga Euroopasse ei sobi. Selline USA-lik lähenemine mõjub Euroopas nagu sadul sea seljas. USA huvi on sõdida, aga Euroopas keegi sõdida ei taha, sestap suhtutakse Euroopas USA-sse kerge irooniaga. Nii USA kui Venemaa on viimastel aastakümnetel otsinud maailmast maid ja rahvaid, kes tahaks sõdida ja osta relvastust. Vähesed võtavad vedu. Ukraina suudeti lõpuks sõtta meelitada, aga on selge, et enamik ukrainlastest sõdida ei taha ning see sõda seal kaua ei kesta.

Venemaa peaks oma USA kopeerimise jätma kus see ja teine ning võtma eeskuju Soomest. Sellega oleks Venemaa palju tõsisem tegija kui USA, mis on maailmas omandamas narri kuulsust. USA poliitikat võib mõista ajaloolise tausta tõttu, kuna USA-sse saadeti Euroopast välja mõrtsukad ja vargad, kes ühel hetkel vangivalvurid ja Ameerika põliselanikud maha lõid ja oma riigi tegid. Venemaa on ajalooliselt olnud vastupidi, vaimu kandja, Euroopa kultuuri üks hällidest.

Ameeriklasi imetleti ja austati aastakümneid nende raha pärast, aga nüüd on hiinlased rikkamad kui ameeriklased.

8 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Põhjamaades ja mingi demokraatia? Kuulge Inno, te olite ju majandusajakirjanik, kas te tõesti ei tea Rootsi võimsaid majandusdünastiaid ja nende mõju tegelikku ulatust Rootsi majanduses? See on ju ehtne oligarhia, täpselt nagu USAs või võib-olla isegi veel suurema kontsentratsiooniga.
Soomes on nende mõju pisut väiksem kui Rootsis, aga siiski võib sedasama ka Soome kohta väita.

Kui te otsite Maa pealt praegu demokraatiat, siis leidub seda Šveitsis, Islandil ja ehk veel kusagil. Nt. Costa Rica on vist Ladina-Ameerika mõistes kõige demokraatlikum.

Aga mis puutub artikli pealkirja, siis see on küll otse naelapea pihta. Jah, katsed USA kopeerida on olnud räme viga, seda nii Venemaa kui muide ka Eesti poolt.
Ja muide ka suurepärane näide, et mudel mis töötab ühe rahva heaks ühes riigis ei pruugi teises riigis üldse niisama lihtsalt tööle hakata.

Inno ütles ...

Naised said Šveitsis valimisõiguse alles 1971. Ja eks neid dünastiaid ole igal pool, ka Soomes, Šveitsis ja Islandil, iseasi, palju neist oleneb. Rootsi ettevõtjate elu võibolla näib roosiline, aga niipalju kui ma tean, käib Rootsis üsna avalik ettevõtjate represseerimine.

Anonüümne ütles ...

Tundub, et on ka mingi seos demokraatia ja maksude vahel. Demokraatia on kallim.

Anonüümne ütles ...

Jah rahaliselt on demokraatia ühiskonna jaoks kindlasti kallim ja see on ka täiesti loogiline. Kuidas demokraatia toimib? Toimuvad valimised, ühed kandidaadid võidavad, teised kaotavad valimistel. Võitnud kandidaadid hakkavad teostama oma valimislubadusi, oma programmi jne. Aeg läheb, toimuvad uued valimised. Valimistulemus erineb, võidavad uued kandidaadid, kes hakkavad samuti oma valimislubadusi teostama ja võib-olla isegi lammutavad osa eelmiste tehtust maha. Majanduslikult on see aga juba otsene kulu.

Otse loomulikult on demokraatia ühiskonna jaoks tervikuna majanduslikult ebaefektiivne. Demokraatia on pikas perspektiivis justkui Browni liikumine, selline kaootiline.
Võib ju olla, et demokraatia toimiks normaalselt mingis väga kõrgelt arenenud ühiskonnas, aga Maa peal on see mu arvates küll hetkel puhtalt teoreetiline võimalus. Paraku.

Irooniline, aga autokraati on ühiskonnale rahaliselt odavam pidada, eriti kui sel autokraadil on mingi pikaajaline plaan ja ta samas on vähemalt üldiselt n.ö. "valgustatud". Sel juhul läheb vähemalt rahaline kulu üldiselt asja ette.
Autokraatia puhul on see probleem, kust selline autokraat leida. Te olete ehk märganud, et enamuse inimesi rikub võim väga ruttu ära.

Paradoksaalne, aga piiramatu võimu võib enamvähem rahuliku südamega anda vist vaid sellele, kellel on igasugusest võimust sügavalt kõrini. See oli nüüd natuke nali ka, aga mitte ainult.

Inno ütles ...

Samas on ka demokraatia Euroopas viimasel ajal selline, et vali keda tahad, midagi ei muutu. Mingit plaani ka kahjuks kellelgi ei ole, seepärast on rahvas hakanud eelistama alternatiivseid ja uusi nägusid. Kriisiolukorras ja muutuste läbiviimiseks pole demokraatia eriti efektiivne, samas hoiab ära suuremad rumalused ja repressioonid, mis kaasnevad autokraatiaga.

Anonüümne ütles ...

Mitte autokraatia, vaid valgustatud monarhia olla sobivaim riigikord. Ma siiski usun demokraatiasse ja kavatsen elama suunduda demokraatlikusse ehk siis Soome riiki.

margus kiis ütles ...

Üllatavalt õiged tähelepanekud Innol-
Autokraatia aga ammendab ennast umbes 10 aastaga. Siis hakkab autokraat järjest enam vigu tegema ja need on kallid vead. Putin kordab üsna täpselt Napoleon III rezhiimi. Alguses väga uhke ja edukas, siis järjest käis alla ning lõpuks sõda Preisimaaga oli totaalne fiasko. Noh, Putinile hirmsasti käed sügelevad, õnneks pigem Süüria kandis, mitte siin.
Demokraatia toimib aga pidevalt ja pikalt. Vigu on võimalik kompenseerida. Jutt et demokraatia kriisis ei toimi on jama. II maailmasõjas polnud autokraatsed rezhiimid kuidagi edukamad kui demokraatlikud, pigem vastupidi.

Anonüümne ütles ...

Valgustatud monarhiaga on see probleem, et mis ikkagi saab siis, kui valgustatud monarhi troonipärija ei olegi enam valgustatud, vaid hoopis lausa pimedusega löödud?
Muide selliseid juhtumeid oli ammustel aegadel küll ja küll.
Ajalugu on küll jälk, aga siiski väga õpetlik.