Ma imetlen Eesti loomakaitsjaid. Tegemist on siis vabatahtlike ühendusega, kes seisavad loomade õiguste eest. See on nagu rahva omakaitse. Rahva omakohus, mis tekib siis, kui ametnikud on võimetud.
Sama võiks olla ka laste puhul, sest paljud lapsed on palju hullemas olukorras kui see koer, aga neid ei aidata, kuna laps ei suuda nii kõvasti appi karjuda kui koer kiunuda. Tihtipeale on inimestel loomade suhtes rohkem empaatiat kui teiste inimeste suhtes.
Kas selliselt loomi kohelnu tuleks vangi panna? Sugugi mitte. Sageli on abi lihtlabasest koolitusest, sest inimesed on rumalamad kui arvatakse, see tähendab teadmiste ja kogemuste puudumist. Kogenud koeraomaniku käe all mõni päev õpet ning endisest loomapiinajast võib saada musterkoerapidaja. Sama lugu on lapsevanematega - paljud vanemad lihtsalt ei oska lapsega ilma vägivallata toime tulla, kuna seda pole õpetatud. Samas pole seal midagi keerulist. Isegi viha- ja raevuhoogusid kontrollima on võimalik õppida.
Vägivaldsuse põhjuseks on enamasti teadmatus ning sellest tulenev ebakindlus ja hirm. Paadunud retse, kes tunnevad naudingut teistele haiget tegemisest on väga vähe.
4 kommentaari:
Ise kaevate endale auku. Inimesed tuleksid ja võtaksid teilt Juulja ära, kuna ta lihased ja liigesed moonduvad pisikeses kärus kügelemisest. Samuti sööb ta väheväärtuslikku toitu ja temaga ei tegeleta. Siin ei aita mingi koolitus, te okete oma arust ju seitsmenda põlve intelligendid, absoluutselt vägivallatud tegelased. Siin jutt küll ei aita, ära võtta ja kõik. Ma loodan, et see juhtub õige pea.
Iga inimene kel süda sees, teeb selliseid tegusid, ilma nende tegude juurde pasunat puhumata. Minul on heategevus, märkamine üks elustiili osa, seetõttu vist Jumal neid abivajajaid mu teele saadabki. Küll aga ei pea ma vajalikuks neist tegudest avalikult kirjutada.
Kas selle koera omanik mitte vaimupuudega pole? Fotol tundub juba imelik?
Arstid on Juulikest siit ja sealtpoolt uurinud-puurinud ja pole küll mingeid moondumisi märganud. Kust selline info moondumiste kohta? Ja ega ta seal kärus ei ela ju, seal on ta paar tundi päevas jalutuskäikude ajal, kuna ta ise ei kõnni. Roosike kõnnib, aga tema eelistab ka kärus olla, sest ta saab jalutuskäigu ajal lõunauinakut teha. Samamoodi ka Juuli.
Toit on lastel täisväärtuslik ja nendega tegeletakse 24/7. Erivajadusega laps vajab ka öösel tegelemist.
Ära võetakse lapsed vanematelt siis, kui vanematel pole laste jaoks aega, mistõttu lapsed jäetakse omapäi või siis on vanemad laste suhtes vägivaldsed. Juuli ja Roosi on saanud parimat võimalikku hoolitsust ja tegelemist.
Postita kommentaar