reede, 23. juuni 2017

Kas miljonäriks saab ajalehti müües või bitcoinidega?

Väljavõte Äripäeva veebist.

Mõned päevad tagasi taoti Eestis kõvasti trummi ja ilmusid suured pealkirjad, kuidas lapsed peavad sama tänaval ajalehti müüa, sest ajalehtede müügiga saab miljonäriks. Siin aga on üks tagasihoidlik väikse pealkirjaga lugu sellest, kuidas noormees sai 18-aastaselt miljonäriks bitcoinidega.

Ma tahaks väga teada, kui paljud on Eestis ajalehtede müügiga miljonäriks saanud. Kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, ehk annaks märku.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Too jumbu sai sada tuhhi vanaema kingitud 1000 daalaga bitcoinidesse spekuleerides. See oli juhus, sama hästi võib väita et täna reklaamitud lotovõitja, kes poolteist milli võitis, saavutas veel suurema "tootluse".
See on kõik raha ümberjagamise mängud.
Kuna poisu pelgas kooli, siis investeeris ta saadud raha netirakenduse rajamisse, mis peaks viima õpilasi ja õpetajaid videoülekande kaudu kokku, noh et siis temasuguseid ilmselt. Aga see koolitus eeldab, et sul on raha nagu ratsahobuse sedasamust kuna maksma peavad temale kui vahendajale nii õpilane kui õpetaja, õpilane muidugi ka õpetajale. 30% tahab vahelt saada, see on isegi kõvem number kui autorikaitse endale ära rebib. Tänu jopastanud reklaamiintervjuule saadi piisav tuntus ja rikkaid lolle kriitiline mass kokku ning pealegi.
Poiskese viimane investeering virtuaalset reaalsust näitavasse kiivrisse näitab, et mängud on jäänud mängimata, selle jubinaga ilmselt ka hävib.
Noh - ta pole ju õppinud programmeerijaks ega elektroonikuks vaid palganud tegijad.
Kui toode ei müü või jääb teistele jalgu, siis programmeerija hakkab teist programmi tegema ning elektroonik teist skeemi käima panema. Aga uut vanaema ja uut loteriivõitu ei pruugi trehvata.

Anonüümne ütles ...

Kahjuks ei näe kogu lugu, aga kas ta tõesti ütleb seal, et kool on mõttetu? Minu meelest polegi vaja 18aastasel kohe ülikooli minna, kui tal pole kindlat eriala, mida õppida tahab ja mis peamine, kus kujutab end ka töötamas. Täiskasvanud inimene, kellel on töökogemus või enamgi, ettevõtluskogemus, vaatab ülikoolis õppimist hoopis teise pilguga, et kas see konkreetne ala tasub ära ja kas saab näiteks juba kooli kõrvalt töötada. 18aastased lähevad kooli õppima seda, mis tundub õppimiseks huvitav, mitte aga hiljem tööna realistlik. Suuremal osal on erialavalik juhus, esiteks on see piiratud Eestis õpetatavate ainetega, mõnikord ka elukohaga, sellega, mida vanemad või õpetajad arvavad ja mis erialasid nad üldse teavad. Isegi, kui internetist kõiki erialasid tundma õppida, siis mõeldakse sel ajal õppimise, mitte hilisema töötegemise peale. Keskkooli lõpetanul on palju kasulikum ringi reisida, erinevates riikides tööd teha, juba kooli lõpetanud inimestega suhelda, õppida erinevate võimaluste kohta, iseseisvalt õppida, mitte lihtsalt kooli minna ja oodata pea kamaluga täitmist.

"Kuna poisu pelgas kooli, siis investeeris ta saadud raha netirakenduse rajamisse, mis peaks viima õpilasi ja õpetajaid videoülekande kaudu kokku, noh et siis temasuguseid ilmselt. Aga see koolitus eeldab, et sul on raha nagu ratsahobuse sedasamust kuna maksma peavad temale kui vahendajale nii õpilane kui õpetaja, õpilane muidugi ka õpetajale. 30% tahab vahelt saada, see on isegi kõvem number kui autorikaitse endale ära rebib"
Tegelikult polegi see 30% palju, arvestades ajakuluga, mis tuleks mõlemal kooli minemise ja sealt tulemise peale kulutada. Kui aeg on raha, siis 30 min kooli ja 30 min koju on üsna suur kulu. Kui veel arvestada, et paljud lähevad kooli ja koju üle tunni ühe otsa kohta ning võtavad näiteks ainult ühte ainet, mõnda võõrkeelt, või et ülikoolides on päevad auklikud, kus pead 2 h ühe ja 4 h teise loengu järel passima, siis pole kohalkäimine väga efektiivne. Teine asi, paljud teeks sellist tööd lisatööna, omale sobival ajal ning telliks teenust samuti endale sobival ajal. Kiire elugraafikuga inimesel on lihtsam võtta juhuslikul kahetunnisel pausil eratund, kui et seda järgmiseks nädalaks ette planeerida. Rakenduse olemasolul saab ka õpetaja just endale sobival ajal lisatööd teha. Juhuslikkuse alusel on aga alati nii õpetajaid kui ka kliente süsteemis olemas, keegi ei pea enda aega planeerima, vaid saavad kohe tegutsema hakata.

Jällegi, ma ei saanud kahjuks täisteksti lugeda, aga kui ta mõtles seda, et keskkoolitunnid peaks videoloengutega asendama, siis seegi on hea mõte. Verbaalsed loengud, kus õpetaja loeb õpilastele teksti ette (st mitte interaktiivsed arutelud) tekkisid enne trükipressi olemasolu, kus igal matsil polnud oma raamatut ja siis luges õpetaja või üks üliõpilastest teistele raamatu teksti ette ja nad kirjutasid maha. Tänapäeval on loengutel ainult meelelahutuslik mõte, kus mõni õpetaja oskab huvitavalt oma ainet seletada, mida raamatust ei loe. Kuid õppimise mõttes see väga efektiivne pole, enamik inimesi jätab paremini meelde teksti, mida loeb iseseisvalt ja kiiremini. Kõne kiirus on kuulaja jaoks liiga aeglane, inimene on mõeldud aru saama umbes 2-3 korda rohkematest sõnadest minutis ja mõtleb seetõttu ise sõnu vahele, mõte läheb uitama. Tõenäoliselt juhtub see seepärast, et kõne on arenenud vestluse pärast, kus pead teist inimest kuulama ja samas ise mõtlema, mida vastu öelda. Kui aga ainult kuulata, peaks rääkija kõne olema palju kiirem, et kuulaja ise sõnu vahele ei mõtleks. Lugemise puhul saab inimene oma tempo aga ise valida ja seetõttu on keskendumise ja ka arusaamise mõttes palju efektiivsem.

Seega võiks tunnid õpetajatega jääda ainult interaktiivsete seminaride (kõik räägivad), küsimuste vastamise ja praktilise töö vormi. Niisama õpiku teksti ette lugeda on puhas ajaraisk, esiteks on see täiesti passiivne, õpilane ise ei tee mingit pingutust, teiseks on kõne liiga aeglane, et ainult sellele keskenduda, kolmandaks, paljusid asju pole võimalik kõnega seletada.