Ma olen olnud juba peaaegu aasta otsa töötu ja olen ennast sageli leidnud eest paanitsemast, et mis nüüd küll saab. Sest töötus on, või vähemalt on seda peetud ebanormaalseks olukorraks. Õli valavad tulle meedias levivad hirmujutud selle kohta, kuidas pikaajaline töötus tähendab, et jäädki töötuks. Eriti kui oled vanuses 45+.
Aga ma tahaks nüüd nii ennast kui teisi veidi maha rahustada, sest töötus on ebanormaalne olukord normaalses keskkonnas. Praegu on aga keskkond olnud juba pea 10 aastat täiesti ebanormaalne. Ja püsib sellisena veel mõnda aega.
Ma tuletan meelde, et 9 aastat tagasi elas kaasaja ülitundlik turumajanduslik ühiskond üle ilmselt viimase aastatuhande kõige suurema kriisi. Näiteks Eestis kukkus mõne kuuga kokku kolmandik majandusest. Kinnisvara ja muu vara väärtus kukkus peaaegu nulli. Kaotasid kõik. On küll teatud tarkpead, kes kiitlevad tagantjärgi tarkusega, et „nad teadsid ette” kui mõne „õige” tehingu tegid, aga need tegelased on üksikud. Nad on erandid. Valdav enamus hävis ja hävis kõvasti. Eriti hävisid inimesed Eestis, kus valitsus otsustas, et kriisi tasandamiseks abi ehk laenu ei võeta ja lastakse lihtsalt ühiskonna verd. Nagu on öeldud, päästis eesti rahvas kriisi ajal Skandinaavia pangad. Tulemus on see, et kriis käis Eestist üle nagu ilmasõda, laastades rahvast ja rahvamajandust. Eesti eksportijaid päästis hullemast see, et teised Euroopa riigid, nagu Soome otsustasid massiivselt laenu võtta või Islandi kombel kõik võlausaldajad lihtsalt mõneks ajaks pikalt saata ning rahvale laenuamnestia anda. Eestis, nagu öeldud midagi sellist ei toimunud, majandus jooksis hooga vastu seina, ettevõtted pankrotistusid, töötus hüppas lakke, lastega peresid tõsteti kodudest välja, mistõttu olid inimesed sunnitud minema elama ja tööle välismaale.
Öeldakse, et 100 aastat tagasi oli samasugune kriis ja sellest polnud midagi hullu. Tegelikult oli küll, aga siis lasti terve maailma majandusel vastu seina joosta, mistõttu oli terve maailm täis töötuid, võimule tulid äärmuslased ning kogu asi lõppes inimkonna jaoks kurva kogemuse - ilmasõjaga, kus läbi sõjategevuse ja haiguste hukkus 80 miljonit inimest. Nüüd oli maailm targem, asja vastu seina ei lastud ja selleks võeti laenu. Ent keegi ei tea, mis tulevik toob, sest nii suuri laene pole riikidel kunagi varem olnud. Keegi ei tea, kas on võimalik teha võimatut, ehk ent juukseidpidi soost välja tõsta. Paljud selles algul kahtlesid, aga nüüd on hakatud end kõrvuni võlgadesse mässinud Soomet lausa teistele eeskujuks tooma kui positiivset näidet, kuidas kriisiga toime tulla. Eesti laenu ei võtnud ja paistis esialgu pealtnäha edukas, aga „edu” on hakanud kustuma vastavalt sellele, kuidas teised riigid nüüd laenukoorma all ägavad ning nõudlus püsib madal. Kui teisi riike aitab teenuste kasv, siis Eesti puhul see ei toimi, sest teenuste tarbijatel lasti kriisi ajal ära minna ja tagasi nad enam ei tule. Eestisse on nüüd paaniliselt hakatud venelasi ja ukrainlasi sisse vedama, aga nemadki on kehvad tarbijad. Eesti saab loota ainult ekspordi peale, aga kuivõrd kriis on hakanud teatud viivitusega jõudma ka teistesse riikidesse, siis on ekspordi tulevik nutune. Laenukoorma tõttu püsib toodete tarbimine väike ja kasv aeglane.
Kas see on nüüd Eesti jaoks maailma lõpp? Lühike vastus on: ei. Aeg on küll raske nagu 100 aastat tagasi, aga tunneli lõpus paistab siiski valgus. Turumajanduslikus ühiskonnas pole ükski kriis olnud viimase 1000 aasta jooksul igavene. Isegi sõjad pole igavesed ja sõjas ei saa kõik surma, kuigi võib jääda selline tunne. Kui tuua näide ajaloost, siis eestlasi on olnud viimase tuhande assta jooksul ainult 80 tuhande ringis, aga ikka on sita seest välja ujutud. Suurte ohvrite hinnaga, aga on jäädud kestma. Nii et laias plaanis midagi hullu pole. Põhiküsimus on nüüd ja praegu see, kuidas see raske aeg üle elada.
Kuidas siis see raske aeg üle elada? Aus vastus on: mitte paanitseda. Kui jääd töötuks, kaotad vara jms, siis võta asja rahulikult. Eelmise kriisi ajal, kus maailma majandused laenu ei võtnud (Maailmapank ja IMF loodi alles pärast eelmist suurt kriisi just selliste kriiside puhuks), hüppasid paljud vara kaotanud inimesed pilvelõhkuja katuselt alla või rongi ette, sest tundus, et maailma lõpp on käes. Tegelikult asi nii hull polnud. Turumajanduslikus maailmas oli kõigest 30 aastat hiljem, 1960-1970ndatel aastatel selline kasv ja õitseng, millist pole varem nähtud. Juba 1950ndatel hakkas asi paranema, paarkümmend aastat pärast kriisi algust. Nii et miski pole igavene. Nüüd muidugi seoses laenudega lükkub uus õitseng edasi ja see võib tulla 50 aasta pärast - võibolla varem, võibolla hiljem, aga see tuleb. Kui mitte meie, siis meie lapsed seda kindlasti näevad. Seetõttu on kahju, kui lapsi vähe sünnib. :)
Praegu on aga kriisi kõige hullem aeg, seda on näha ja kuulda uudistes, siin-seal käib sõda, palju on põgenikke ja nälgivaid inimesi. Nii et kui jääd töötuks, võta seda kui uut normaalsust. Sa pole ainus, kellel on asjad sitasti - enamikul on suure tõenäosusega veel sitem olukord kui sinul. Sa ei pea tõmblema, esimese laevaga kohe välismaale tormama, vaid harju uue olukoraga ja võta sellest mis võtta annab. Loe kirjandust, käi jalutamas, puhka, ravi ennast, õpi midagi uut. Sest üsna varsti tuul pöördub ja siis võib seda kõike vaja minna.
Vinnd tuu tee seiiils, kui parafraseerida värsket rahandusministrit.
4 kommentaari:
mitte mingit halba olukorda ei ole, see et siin asi ei õitse on rehvide töö tulemus, ka laari,
õelda et maailmamajandus peab kasvama hakkama siis me ka kasvame, see on nali, eesti on nii pisike ja suhteliselt mahajäänud, et oleks vaja ainult ajusid et kühveldada seda tohutut resurssi mis maailmas on, aga ajud ju lasti minema, töötegijad lasti minema, see et inimesed lõhki laenasid oli unzipi laari savisaare ühine eesmärk, ju nad teostasid oma maailmavaadet, aga igale ausale inimesele on selge et see ei tööta ja ei töötanudki, unzip ütles et viivad viie rikkama hulka, see oli teadlikult tehtud vale ehk iroonia, ta irvitas eestlaste üle, tal on täitsa savi tavaeestlasest
küsimus pole, et kuidas eestlane ikka elama jäi vaatamata kõigile jamadele vaid küsimus on, miks see eesti rahvas ei arene ei kasva suureks, nagu teised rahvad võtke kasvõi soome, miks üks rahvas kasvatab sadasid miljoneid, aga teine vireleb, kõige populaarsem partei on ju rehvid-erakond kes tahab õhukest riiki, ehk parema meelega paneks riigi üldse kinni, inimesed laulsid laulukaare all taasiseseisvumisel, loodeti teha suurt asja, aga kusagil kodudes on tubli kamakas 30% rahvast, kes ei taha riiki, vaid tahab ise olla peremees, arvab et ta ise ongi see kõige targem bill gates, niikaua kui selline mõtteviis kestab ei tulegi miskit välja ja billid lähevad ära, sest maailm vajab bille, niikaua kui iga eestlane aru ei saa, et aidates teist eestlast aitab ta iseennast, niikaua jäämegi virelema ja küll se puutin ka tuleb varem või hiljem, mingi kriis kuskil nato laguneb, ongi kohal, ajalugu kordub
Pigem on Eestis ikka tööjõu puudus kui tööpuudus. Kes vähegi viitsib tööd teha, see Eestis küll nälga ei peaks nägema ja seda just väiksemates kohtades - korralikku töömeest otsi tikutulega!
Mõistlik oleks vast endale tunnistada, et selline kodus peesitamine pole ikka päris õige asi, õppida selgeks mõni tulusam amet ja tööga pihta hakata. Kui aga jah leida vaid vigu, siis ega midagi paremaks iseenesest ei muutu.
Paanika algab sedamaid kui need, kes töötuid ülal peavad, ise jänni jäävad.
Postita kommentaar