Täna on 21. september ja minu kalli isakese 10. surma-aastapäev. Minu isa Georg Vaher suri kümme aastat tagasi oma Rakvere koduaias õunapuu all, kõrval korv puult korjatud õuntega. Ta oli kaheksakümneaastane. Oli selle suve üks viimaseid ja päikesepaistelisemaid päevi.
Ka isa oli päikesepoiss - kogu aeg oli tal suu naerul ja meel hea, nakatades oma kustumatu optimismiga ka teisi. „Peaasi, et hing noor, muu ei ole tähtis,” armastas mu isa ikka öelda. Tema ei jäänudki vanaks - tundis kuni surmani huvi maailma asjade vastu, käis iga päev jalutamas ning läks natuke enne oma kaheksakümnendat sünnipäeva arvutikursustele. Ikka selleks, et mitte ajast maha jääda!
Mina olen oma isa tütar, igas mõttes :) Mul on ka kogu aeg suu naerul - ka siis, kui päike nii väga ei paista, sest ma tean, et ühel hetkel tuleb ta ikka välja. Kasvõi sinu enda sees.
Käisime täna Tartus Pauluse surnuaial, kuhu on maetud minu vanaisa Gustav Eduard, vanaema Julie Eveliine ja isa õde Aino Kallastu koos sõjaajal surnud väikeste poegade Alo ja Tasoga ning puistatud minu isa tuhk. Väike Roosi aitas emmel vanaisa hauda korda teha
Värvisime hauaplaadid ka koos ilusti uuesti üle:
