Eesti - ühiskond neile, kes ise hakkama saavad

Pärast Portugalis oldud aastat nüüd aasta otsa Eestis elanuna saan aru, et need kaks ühiskonda on nagu öö ja päev. Täiesti erinevad. Kaks täiesti erinevat kultuuri.

Kui Portugalis pole häbi abi paluda ja abivajajaid aidatakse, neile lausa tormatakse appi (viltu vaadatakse siis, kui abi vajad ja seda ei palu), siis Eestis on vastupidi: abivajajatele vaadatakse viltu ning keegi niisama naljalt abikätt ei ulata (abistatakse ainult siis, kui sellest paistab mingit kasu). Abistamisega kaasneb Eestis üleüldine tänitamine (Kodutunde saates osalejate ja teiste abivajajate elu hekseldatakse üksipulgi läbi) ja parastamine stiilis, et igaüks peaks ikka ise kõigega hakkama saama.

Seda on näha riiklikul tasemel: kuigi Portugalis elatakse mitu korda paremini kui Eestis, ei ole Portugali valitsusel häbi abi paluda - isegi väike Eesti on endast kümme korda suuremat ja rikkamat Portugali rahaliselt aidanud. Samas Eestis, kus paljud inimesed elavad allpool igasugust euroopalikku arvestust, mida Porugalis ettegi ei kujutataks, uhkustatakse sellega, et riik kelleltki abi ei palu. Põhjuseks tuuakse, et Eesti inimesed saavad ise hakkama!

Eestis ollakse kohati nii küünilised, et abivajajatele, näiteks erivajadustega inimestele öeldakse, et enne kui midagi riigilt nõuate, mõelge, mida saate ise anda. Ja väidetakse, et nii ütles J.F. Kennedy. Samas on teada, et isegi USA-s kehtib abivajajatele riiklik abisüsteem, sealhulgas toiduabi juba eelmise majanduskriisi ajast 100 aastat tagasi. Erivajadustega inimesi ei aja seal keegi niimoodi tööle nagu see toimub praegu Eestis. Ja Kennedy ei öelnud seda ka mitte abivajajatele, vaid neile, kes eeldavad, et riik, mitte inimesed on vastutav ühiskonna arengu eest. Kennedy juhtis tähelepanu, et USA-d ei juhi mitte riik, vaid inimesed. Et kehtima peaks põhimõte: kus häda näed laita, seal tule ja aita. Mitte nagu Eestis, kus hädalistele lüüakse nuga selga ning teisi abistada tuleb meelde vaid korra aastas jõulude ajal.

Võrreldes USA-ga kehtib Eestis täiesti äraspidine süsteem, mingi segu kommunistlikust diktatuurist ja äärmuslikust „ratsa rikkaks” kauboikapitalismist. Mida ei kohta mitte kusagil mujal maailmas. Kus ühelt poolt öeldakse inimestele, et olge ja tehke, ärge midagi nõudke, aga teiselt poolt ei lubata mitte midagi teha, sest riik ise on kogu raha ja kõik ülesanded enda kätte kahmanud. Hea näide oli nn Jääkeldri üritus mõned aastad, kus riik oli kriisis, üldine rahulolematus suur ja siis püüti kodanikke kaasata juhtimisse - aga see lõppes täieliku fiaskoga kodanike jaoks. Sellest kasvas küll välja Vabaerakond, aga seegi on ilma võimule pääsemata mandunud ja marginaliseerunud.

Eesti riiki juhivad ja valitsevad elukutselised ametnikud täpselt niimoodi nagu see oli nõukogude ajal, tehes seda samasugusel küünilisel moel nagu nõuka ajal - rahvast üle sõites. Pole siis ime, et eestlaste arv on kukkunud viimase 100 aasta madalaimale tasemele ja langus jätkub.

Ühiskond on vanadesse rööbastesse tagasi vajunud, ainult et senine plaanimajandus, mis aitas näiteks ääremaad elus hoida on asendunud turumajadusega, kus elu koondub suurtesse linnadesse. Ühiskonda valitsetakse käskude ja keeldude abil täpselt samamoodi nagu see oli nõukogude ajal, ainus erinevus on see, et inimestel on lubatud tegeleda ettevõtlusega, umbes nagu Hiinas. Sarnaselt nõukogude ajaga on ühiskond militariseeritud, pidevalt räägitakse sõjaohust ja inimesi hirmutatakse vaenlasega. Sarnaselt nõukogude ajaga aetakse taga rahvavaenlasi ja riigireetureid. Kerjused ja muidu hädised inimesed korjatakse Eestis tänavalt ära nagu nõukogude ajal, stiilis, et pole inimest, pole probleemi - USA-s lastakse neil vähemalt vabalt olla, kus nad on.

See ise hakkamasaamise jutt on samuti väga tüüpiline nõukogude ajale, kus öeldi, et me ei palu kelleltki armuande, vaid võtame need ise. Ehk siis tugevam jääb peale, nii nagu see oli nõuka ajal liikluses kui mujal ühiskondlikus elus. Nõrgemad ja väetimad tallatakse jalge alla. Nõukogude ajal aeti abivajajad ja muu tülikas „mittetöötav element” metsa sisse laagritesse kokku, kus nad vaikselt surid. Kui tänast Eestit ühe lausega kirjeldada, siis on see tükike kunagist Nõukogude liitu Euroopa liidus.

Ja last but not least - kuivõrd Eesti ise abi ei palu, et oma inimesi aidata, kuna seda peetakse häbiväärseks, aga näiteks Portugali on Eesti riik sunnitud abistama, sest muidu paistaks teiste „suurte” kõrval kehvas valguses, siis nii imelik kui see ka pole, on Eesti abivajajad sunnitud Eesti riigi abi kättesaamiseks kolima Portugali.

Ja veel, isegi Soome, mis on Eestist kordades rikkam palub Euroopa Liidult pidevalt abi oma koondatute ümberõppeks ja toetamiseks. Eestis aga jäetakse inimesed lihtsalt nelja tuule kätte ja öeldakse: õppige end ise aitama. Inimesed visatakse julmalt vette, enamik upub ära, ja need üksikud, kes välja ujuvad, neist tehakse rahvuskangelased.