Küsimus laiale ringile: kes kaitseb Eestis neid tuhandeid isasid (ja ka üksikuid emasid), kes oma lapsi ei näe ning lapsi, kellele pole aastaid võimaldatud teise vanemaga kohtumist? Kas on mõni selline ametnik või inimene üldse olemas?
Samas tegeleb Eestis terve ametnike armee, tuhanded inimesed päevast päeva emade kaitsega, et isadelt iga viimane kui sent elatist kätte saada. Üldlevinud arusaam on Eestis nimelt selline, et lapsed peavad elama peale vanemate lahkuminekut koos emaga ja isa asemel on vaja raha, mistõttu mõistetakse raha maksmisega jänni jäänud isad suisa vangi - mis vähendab lastega koos olemise võimalusi miinimumini.
Samas pole kuulda olnud, et keegi oleks Eestis rahapuudusest mingi trauma saanud (kui keegi teab, andke teada!!!), samas on teaduslikult ära põhjendatud, et isast võõrutatud lapsed saavad eluaegse psühhotrauma, mis on võrreldav seksuaalse väärkohtlemise ehk pedofiiliaga.
Kõige selle taustal mõjub eriti naeruväärselt kampaania, mis kutsub isasid rohkem lastega tegelema, kui riik teeb teiselt poolt kõik, et isad lastega kohtuda ei saaks. Selline kampaania on paljudele isadele nagu näkku sülitamine. Milleks selline silmakirjalikkus, ja veel maksumaksja raha eest?! Andke see raha, sajad tuhanded eurod siis parem neile lastele, kelle isad peavad vangi minema selle eest, ei raha maksta ei suuda.
Ja kuidas põhjendab või millise näoga vaatab riik tulevikus otsa neile kümnetele tuhandetele lastele, kes on saanud isast ja isa suguvõsast võõrutamisest psühhotrauma? Kas sellele on keegi mõelnud Eestis?
1 kommentaar:
Hmm, vaadates sinu pidevaid postitusi sel teemal ja mõeldes oma isale, kes invaliidsuse sai, siis psühhotrauma on hoopis vanemal, kes lastest ilma jäi. Enda kogemusest võin öelda, laps ei tea puudust tunda kellestki, keda ta ei näe, alul võibolla küll, aga see tunne haohtub ruttu, sest laps on laps. Lapsed mängivad oma sõpradega ja elavad elu väljapool kodu ka.
Postita kommentaar