Eesti viimast 25 aastat iseloomustab üks suur rabelemine. Stiilis, et kõik olid alguses ajalehepoisid, kes tahtsid saada miljonäriks ning kes kõik kukkusid ummisjalu ajalehti müüma, et lõpuks miljonäriks saada. Nagu anekdoodis, kus miljonäriks saamiseks piisab sellest, kui igale hiinlasele üks tikk müüa. Tulemus on see, et mõnest üksikust sai miljonär (koos maohaavadega), aga kõik ülejäänud on edasi lehepoisid.
Rabelemine on praegugi au sees. Presidendiks valiti samuti üks suur rabeleja, kes nüüd käib mööda maad ringi ja jutlustab, kui hea asi on rabelemine. Stiilis, et kui piisavalt rabeleda, siis saavad kõigist lõpuks miljonärid. Küsimus on vaid selles, et tahta piisavalt rabeleda.
Mis on iseenesest huvitav, sest igal pool mujal arenenud maailmas räägitakse hoopis vastupidist juttu: aitab mõttetust rabelemisest, see ei vii kuhugi, tuleks hoopis laiselda ja lasta mõttel ning loovusel lennata. Kõik viimase aja suured asjad nagu Google, Facebook, Apple jne on loovuse, mitte rabelemise tulemus.
Nüüd kas tõesti on rabelemine see, mis Eestit ja eestlasi edasi viib. Ok, proua president jõudis rabelemise tulemusel sinna, kus ta praegu on. Temast sai president. Aga kas sedasama saab soovitada ülejäänud miljonile. Kas euroametniku või presidendi amet on tõesti see, mille poole peaks kõik hambad ristis püüdlema?
Või on loovus see, mis elu edasi viib. Loovus tähendab aga mõnusat olemist ja laisklemist. Ok, ilmselt on vaja teatud hulka ametnikke, kes rabelevad end pabereid ühest hunnikust teise tõstes kasvõi surnuks, aga ülejäänud võiks lasta loovusel lennata. Või mis?!
P.S. Tegelikult oleks hea Eestile juhiks valida mõni loov inimene, mitte tubli ametnik. Ametnikul pole lihtsalt inimestele mitte midagi öelda või pakkuda. Pealegi on ametnik masinatega kergesti asendatav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar