Ma sattusin täna üle 10 aasta Eestis raudteejaama ja rongiga sõitma ning ei tundnud oma armsat Eestit ära.
Kui ma olen pidevalt seletanud, et 25 aastaga pole Eestis suurt midagi muutunud, siis on üks asi või valdkond, mis kindlasti on muutunud. Ja need on avalikud vetsud.
Ma ei hakka kirjeldama, millised nägid välja avalikud vetsud Eestis 25 aastat tagasi. Ainuüksi mõte ajab iiveldama. Kõik see hais ja tädid, kes istusid vetsu ukse juures ja kel oli isegi südasuvel müts peas. Kes andsid sulle raha vastu tükikese paberit. Õudus. See oli põhjus, miks mulle ei meeldinud varem sõita bussi ja rongiga, sest bussi- ja rongijaamad olid kohutavad ning vetsud olid veelgi kohutavamad. Prill-lauad, kui nad üldse olemas olid, olid kõik täis situtud ja kustud.
Täna aga sattusin Tartu rongijaama ja pidin imestusest selili kukkuma. Fantastiline! Ja vetsud, täiesti tasuta, ja täiesti puhtad. Ainult et vetsude leidmine on veidi keeruline, need asuvad allkorrusel, kuhu saab trepist. Kui norida, siis esimese korruse invavets oli millegipärast suletud, ja sinna on ratastooliga üldse üsna keeruline pääseda. Aga muidu oli väga ok. Igal juhul olin väga positiivselt üllatunud. Milline murrang! Milline muutus! Kadunud Lennart Meri oleks kindlasti õnnelik, kui seda näeks. Varem olid Eestis raudteejaamad erilised urkad, mistõttu on inimestel alateadlik vastikus kõige suhtes, mis puudutab raudteed, ma arvan.
Minu mälestused nõuka ajast ja raudteest on lapsepõlvest sellised, et jaamas loopisid inimesed akendest välja oma kompsusid. Vagunites oli hirmus läppunud hais. Pileteid kontrolliti ukse peal, kui sedagi. Nüüd on rongides olukord sootuks teine, ülim puhtus ja mugavus, ainult millegipärast käiakse iga 15 minuti tagant pileteid kontrollimas.
Üks asi veel. E-piletit millegipärast ei suuda kontrolöride seade arvutiekraanilt otse skaneerida, mistõttu tuleb neil pileti number eraldi sisse toksida.
2 kommentaari:
Tasuks sul sagedamini oma üürikunkust välja roomata ja lahtisi silmi ringi vaadata. Ega sa ju pole tähele pannud, et poed on ka nagu muutunud vahepeal - nii välis- ja siseilmne kui valiku poolest. Ja et tänavaid ei täida enam mustade mutoonkraedega hallides mantlites, katkutud mohäärmütsides ja Hüvasti-noorus! saabastes kodanikud, hoolikalt lapitud (ja kallilt ostetud) närakas kilekotis sinakas kanarümp ja tohletanud kartulid. Ja et lasteaias ei pakuta enam nahaga piimasuppi ja klimpis magustoitu ja kasvatajad ei pane nurka lapsi, kes ei suuda seda hõrgutist alla neelata. Et kooliõpilased ei kanna vormi, mis peab passima nii kõhnadele kui paksudele ja tegelikult ei passi mitte kellelegi, jalas ühtmoodi pealt kummiga sussid. Ja et autod ei aja välja süsimusta diislitossu, et liinibussid ei ole jääkülmad. Et majad võivad olla muudki karva kui poripruunid või tatihallid ja korteri köök võib olla suurem kui 3 ruutu ning seinal teistsugune tapeet kui naabril. Ega ju, sa pole seda kõike märganud? Siinkohal võid vaeva kokku hoida ja mitte vastata nimekirjaga kõigest sellest, mis on küll olemas, aga kallis, kättesaamatu, kahjulik, maitsetu jne jne - sinu ilmavaade ja suhtumine pole kellelegi üllatus.
Valga renoveeritud raudteejaamas on ka uued korralikud vetsud, kuid alles on ka väga kurja näoga tädike, kellele tuleb wc kasutamise eest 20 senti anda.
Postita kommentaar