EV100: Elu Eestis on muutunud igapäevaseks olelusvõitluseks

Elu Eestis on igapäevane olelusvõitlus.

Ma olen sellest juba kirjutanud, et Eestis alustati 1990ndate aastate lõpus šokiteraapiaga, kus inimesed suruti vägisi võitlusse ellujäämise eest. Aga see, mis pidi olema ajutine meede, et stagneerunud ühiskond käima tõmmata, on muutunud nüüd igapäevaseks reaalsuseks, mis on kestnud aastakümneid ja kestab ilmselt veel aastakümneid. Kus inimesed igapäevaselt muudkui võitlevad, võitlevad ja võitlevad, ilma puhkepausideta, ellujäämise eest. Söövad üha rohkem tablette ja võitlevad. Mõned ujuvad välja, enamus väsib ja uppub. Võitlus ellujäämise eest on kandunud kõikidesse eluvaldkondadesse, mis on äri, haridus, poliitika, avalik haldus ja sotsiaalhoolekanne. Ette on näidata mõned saavutused nagu digiallkiri ja e-residentsus, aga ühiskond tõmbub väga kiiresti kokku.

Nagu Eestis pikalt elanud prantsuse sõdurid õigesti märkisid: Eesti on valge džungel. Kus ellu jäävad tugevamad. Ülejäänud kas surevad või lahkuvad. Nüüd on küsimus, kas see ongi Eesti riigi eesmärk ja olemus: vabaneda kõigist, kes pole piisavalt tugevad. Inimese arengu üheks tähtsaks verstapostiks peetakse džunglist väljamurdmist, aga Eestis on murtud tagasi džunglisse.

Euroopas ei leiagi Eestile praegust vastet, seda just edukamate riikide hulgast. Kõige rohkem meenutab Eesti praegu 19. sajandi keskpaiga Inglismaad, mida kirjeldas Charles Dickens.

Eesti 100. aastapäeva moto on: võitle või sure. Suurem osa inimestest tegeleb igapäevase ellujäämisega ning mingist innovatsioonist ei maksa selle juures unistadagi. Võideldakse selle nimel, et kõht oleks täis ja katus pea kohal, trotsides läbipõlemist ja haigusi. Nii on.