reede, 23. veebruar 2018

Kõne isamaale. Eesti kui täitumatu unistus



Isale ja isamaale

Minu suguvõsas on Eestit kalliks peetud. Nii kalliks lausa, et tema nimel on oldud nõus kannatama ja surema.

Suguvõsa uhkuseks on legend vaarisast, kes sündis Venemaal ja abiellus vene naisega, aga kes ütles ühel päeval oma pojale nuttes, et see siin ei ole meie kodumaa. Meie kodumaa on Eesti. „Isa, aga miks me siis sinna ei lähe?” küsis poeg isa käest. Ning isa ja poeg läksidki. Sidusid hobusel rätid kapjade ümber, et nende lahkumist kuulda poleks, ja läksid Eestisse. Sest nende armastus Eesti vastu oli nii suur. Eestis said nad endale perenimeks Vaher, sest hakkasid vahtrametsas mesilasi pidama. Tolle Venemaal sündinud mehe rõõm oli Eestisse jõudes nii suur, et kui ta nägi inimese jalajälgi, siis ta suudles neid. 

Minu suguvõsas on Eestit nii kalliks peetud, et kui Eesti vabadus on olnud ohus, siis on tema eest kõhklemata sõtta mindud. Minu vanaonu Aksel sõdis Vabadussõjas ja mu isa läks 1944. aasta sügisel 17-aastase poisikesena venelastele vastu. Ta oli Eesti leegionär ehk surnupealuusõdur. Kui üks ohvitser ei oleks teda Keila staabi õuelt ära tirinud, käskides granaatide pildumist lõpetada, oleks ta seal Eesti eest võideldes surnud. Tema armastus Eesti vastu oli nii suur.

Kui minu vanaisa Gustav Eduard 1949. aasta suure küüditamise ajal Irkutski poole minevale rongile laaditi, tuli ta eluga riskides poole tee pealt tagasi. Hüppas lihtsalt rongi pealt maha, kui rong ühes vene külas peatuse tegi ja valvur külla piima järele läks, ning pani läbi metsade ajama. Hoolimata sellest, et teda oleks võidud taga ajama hakata ja maha lasta. Sõitis lühimaarongidega läbi Venemaa, kuni jõudis Võrumaale oma naise juurde. Tema armastus Eesti vastu oli nii suur.

Vanaisa unistas Eesti vabaks saamisest kuni oma surmani 1970. aastal. Ta oli kaotanud oma isa Samuel Konradi ehitatud maja Tartus, Võru tänaval, kuid lootis, et saab selle ühel päeval jälle tagasi. „Seda näed sa nagu oma kõrvu,” ütles talle tema poeg, minu isa Georg. Isa rääkis, et kahetses pärast kibedasti, et oli oma isale nii öelnud. Sest Eesti sai vabaks, mis sest, et vanaisa seda ei näinud.

Isa ise Eesti vabaks saamist ei uskunud, vähemasti sellise mulje jättis ta väljapoole. Eks kaheksa aastat külmas ja pimedas Vorkuta vangilaagris, kust ta neljal korral põgeneda üritas (tema armastus Eesti vastu oli nii suur) olid talle oma jälje jätnud. Sisimas, ma usun, ta siiski lootis. Sain sellest aru erilise läike järgi ta silmades, kui ta õhtuti Ameerika Häält kuulas. Kui Eesti vabaks sai, oli isa üliõnnelik. Ta silmades oli lausa lapselik sära, kui ta ERSP ja Tiit Madissoni tegemistele kaasa elas. Madisson oli isa kangelane, nagu ka Aleksander Einseln ja Jüri Toomepuu. Isa lootis, et just need mehed saavad uue ja vaba riigi etteotsa.

Läks teisiti. Eesti Vabariigi üks häbiväärsemaid peatükke on Tiit Madissonile osaks saanud ülekohus. Valus oli vaadata, kuidas isa silmadest pärast seda see eriline läige ära kadus. Ja kuidas seda pärast enam uuesti ei tekkinudki. Isa unistus Eestist kustus siis. Jah, ta tõusis ikka hümni kuulates püsti ja tema silmanurka ilmus igal vabariigi aastapäeval lippu heisates pisar, aga midagi oli tema jaoks jäädavalt muutunud. 

Minu tädi Endla ja tädimees Rudolf põgenesid Eestist 1944. aasta sügisel laevaga Saksamaale. Rudolf ehk Ruudi töötas poliitilises politseis ehk tänapäeva mõistes Kaitsepolitseis ning oleks olnud esimeste mahalastute seas. Neil oli väike tütar ja nad valisid ellujäämise. Kuid neid saatis läbi elu igatsus Eesti järele ning unistus tagasitulekust. 1990ndate alguses nad tulidki, aga siia nad ei jäänud. Ruudit häiris, et vaatamata vabakssaamisele olid Eestis endiselt võimul kommunistid. Nende unistus Eestist ei täitunud. Nad armastasid Eestit edasi Ameerikast ja lasid oma tuha puistata Läänemerre.

Mina ise õppisin Eestit armastama läbi isa, läbi tema lugude, igatsuse ja unistuste. Olin samuti Eesti vabanedes lootusrikas ja minu lootus ei kustunud ka siis, kui isa oma juba kustunud oli. Ma olin noor ja idealistlik. 2003. aastal kohtusin Tallinnas portugallasest mehega ja läksin tema juurde Portugali elama. Ütlen ausalt, et kui ma ei oleks Eestit nii väga armastanud, tema järele igatsenud ja temast unistanud, siis oleksin kindlasti selle mehega abiellunud ja minu lastest oleksid saanud portugallased. Aga ma lihtsalt ei suutnud. Kui 2004. aasta sügisel kodus käisin, tuli parajasti televiisorist film „Surnupealuusõdurid.” See ja Lihula samba mahavõtmine läksid mulle nii hinge, et ma teadsin juba siis: minu lastest ei saa portugallasi. Kui 2005. aasta kevadel eesti mehesse armusin, oli tagasituleku otsus minu jaoks väga kerge. Ma olin üliõnnelik ja mu armastus Eesti vastu oli nii suur, et mu süda tahtis sellest lõhkeda. Õnneks armastas ka see mees, EÜS-i liige ja IRLi valija, Eestit. Ka tema ei olnud välismaale jäänud, kui tal selleks võimalus oli, ja tuli Eestisse tagasi. Et Eestit üles ehitada. 

Nii armastasime me koos Eestit ja meie armastus Eesti vastu oli nii suur, et me tahtsime, et kõigil inimestel oleks Eestis hea elada. Lootsime eestlasi ja venelasi lepitada ning tegime sellega ka hoogsalt algust. See lõppes meie kodu läbiotsimisega. Meie unistusel sõbralikust Eestist ei olnud määratud täituma. 

2015. aasta sügisel läksin ma teist korda Eestist ära, jälle Portugali, aga sedapuhku eesti mehega. Me mõlemad olime Eestis pettunud (liiga palju menetlusi, liiga palju elu kibedaks tegemist). Aga hakkasime ühel hetkel ikka mõlemad Eesti järele igatsema. Sest meil oli lootus, et see kõik oli olnud hirmus eksitus. Ja me tulime Eestisse tagasi, ehkki see tähendas sellele mehele kahe aasta pikkust sunnitööd. Meie armastus Eesti vastu oli nii suur.

Homme on Eesti Vabariigi 100. sünnipäev. Kõik valmistuvad pidutsema, aga mina ei saa pidutseda, vähemasti hinges mitte. Sest Eesti Vabariik, seesama Eesti Vabariik, mille nimel minu isa oli valmis surema, mille pärast mina olen kaks korda koju tagasi tulnud, tegi selle aasta alguses midagi, mis on minu silmis andestamatu. Kui kõik räägivad EV 100. sünnipäeva hakul sellest, mida juubilarile kinkida võiks, siis riik ise tegi puuetega lastele sellise „kingituse”, et võttis neilt neile vajalikud asjad ära. Lihtsalt, nende vanemaid sellest eelnevalt teavitamata, nendega nõu pidamata. Tugevama õigusega. 

Ma võin taluda palju, aga ma ei saa armastada riiki, mis niimoodi teeb. Mitte seepärast, et mul endal on puudega tütar, vaid lihtsalt, üldinimlikult. Sest ma tean veel, mida tähendab olla inimene. Ja riik on inimeste jaoks, mitte vastupidi. Vähemasti see riik, millest lugu pidada ja mille nimel surra.

Kui riik hakkab kehvendama kõige nõrgemate heaolu, neilt neile vajalikke asju ära võtma, siis see riik ei ole enam mitte midagi väärt. Seepärast ei tõuse mina enam Eesti hümni ajal püsti ega laula seda ka kaasa. Ma ei tunne, et see riik oleks minu riik. Minu Eesti on täitumatu unistus. 

See ei tähenda, et Eesti saatus mulle enam üldse korda ei läheks. Läheb küll. Mul tuleb endiselt pisar silma, kui ma kuulen laulu „Surnupealuusõdurid.” See lugu räägib Eestist ja eestlaseks olemisest palju paremini ja liigutavamalt kui meie hümn, ka tänasel päeval. Aga mul on lihtsalt tohutult kahju, et Eesti käitub oma rahvaga nii, nagu ta ei pelgaks väljasuremist. Nagu meid oleks siin teab kui palju. Nagu me kõik oleksime suutelised iseendaga hakkama saama. Nagu me ei näeks teist inimest enda kõrval. Nagu meil oleks lõputult aega. 

Aga ei ole. Meid on vähe ja me kõik ei saa endaga ise hakkama, kuid me oleme sellest hoolimata kõik väärtuslikud. Me kõik väärime austust ja armastust, iga viimane kui üks. Mitte ühegi meie inimese elu ei tohiks teha kibedaks. See on tee, kust ei ole enam tagasiteed, sest see on tee hukule. Maailma lõppu, kus ei ole mitte ühtegi kohvikut. On ainult üks suur pimedus. Ja meil on tegelikult väga vähe aega, et seda, mis juba tehtud, tagasi pöörata. On külm ja pime nagu Vorkuta öös ning aeg on hiline. 

Kuid mitte veel lootusetult hiline. Me saame, kui me tahame. Me suudame, kui me hoiame. Kui me hoiame päriselt. Kui me armastame iga viimast kui inimest, ka seda kõige hädisemat, kõige nõrgemat, kõige väetimat. Aga ainult siis. 

Või saamegi ajalukku kirjutatud kui surnupealuusõdurid, kellest tuul vaid jutustab.

Kord võitles Lõuna-Venemaal
kaugel Doni steppides
üks vapper Eesti pataljon
lauldes laulu Kuradist.

Meid paisati itta, kord läände,
kõikjal seisime kaljudena
ja Neveli sood ja Tšerkassid
ei iial neid unusta saa

Ref: Rünnakrelvade terases, tules,
kõlab leekides Kuradi naer – hah-hah-haa!
Sirgub vabadusidu,
ei murta neid ridu,
kes Eesti eest andnud on kõik.

Aeg sangarid kord unustab
ja tandrid tasandab.
Ja surnupealuu sõdureist
vaid tuul veel jutustab.

Teed tagasi meie jaoks pole
ehk küll häving on silmade ees.
Vaba Eesti eest palju ei ole
kui langeb meist viimnegi mees.


Pildil minu isa Vorkutas, kus tal tuli veeta kaheksa pikka aastat. 

7 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tere! Hooldan 8-ndat aastat oma invaliidist ema.Meie peres kasvab 2 väikest last.Elame maal.Oma väikeses talus.Seoses ema seisukorraga,pole mul võimalik päevas pikalt kodust eemal olla.Olen ka oma lastele nö. takso eest,sest koolibussini on meie kodust omajagu kilomeetreid maad.Koolibussi tegelikult sellest aastast enam polegi,vaid laste tunnid on sätitud liinibusside graafiku järgi.Kuna olen oma ema ametlik hooldaja (siinkohal lisan,et ema majast väljapoole ei ole võimeline liikuma,kasutab mähkmeid,sest teeb igapäevaselt alla ja vajab muud igapäevast abi),siis siiani sain hooldajatasu 15 € ja 74 senti.Täna,peale valdade liitumist laekus minu arvele 10 €.Siin ei ole küsimus oma ema hooldamises.See on elementaarne.Olen 43 -aastane naine ja ema,kes seab oma laste huvid esikohale.Aga iga päev nutan vaikselt patja,sest mul pole raha,et minna hambaarstile ja tihti näen unes õudsaid unesid oma hambutust suust.Jah,ka mina olen see hambutu kolmas Eesti.Nutan tihti,kui ülejäänud pere magab vaikselt pimedas patja ja hommikul rühin ikka edasi.

Anonüümne ütles ...

Laulu esimese salmi teises reas on viga: "üks vapper Eesti pataljon" asemel oli originaalis "üks Eesti SS pataljon". Vähemalt nii õpetati veel eelmise sajandi lõpus Võru Taara kasarmutes ajateenijatele seda laulu. Ja tegelikult on see laul üldse soomlastelt maha kirjutatud.

Irja ütles ...

Aitäh selle kommentaari eest, 20:54. Omaste hooldajate olukord Eestis on masendav ja ma mõistan, mida tunned. Soovin südamest jõudu ja teen kõik endast oleneva, et midagigi paremaks läheks. Ja kui mul tulevikus on võimalik kedagi aidata, siis aitaks just omastehooldajaid :)

Anonüümne ütles ...

Aitäh Irja! Väga avameelselt ja südamest tulenevalt kirjutatud.

Irja ütles ...

Aitäh :) Südamest :)

Anonüümne ütles ...

See tõene lugu sobiks kuhugi rubriiki Eesti lood või siis presidendi sõnavõtu järele!?

Anonüümne ütles ...

Kõigil noortel ja keskealistel, kes eluraskustest midagi ei tea ja kes siin Eesti elu ja vabadusega rahul pole, tasub ära vaadata film "Stalini surm". Siis saate ehk paremini aru, mida tähendab elada omas, vabas Eesti riigis.Maijooks