laupäev, 7. aprill 2018

Kas Gruusia on unustatud?

Gruusia endine president Mihhail Saakašvili aktsioonis Ukrainas.

Selline küsimus tekkis, kui kuulsin, kuidas ETV Pealnägija kasutas sõna „grusiin”. Et siis mida? Veel kümme aastat tagasi kutsuti Eesti riigimeedias kõiki Gruusia inimesi ülima püüdlikkusega „georgialasteks” ning riigi nimi oli „Georgia”. Nüüd siis „grusiin” ja„Gruusia”.

Kui 10 aastat tagasi oli juttu Gruusiast söögi alla ja peale, Eesti tähtsad tegelased muudkui sõitsid Gruusia vahet ja sealne president Mihhail Saakašvili oli Eesti rahvuskangelane, nii et tema kohta ühtegi paha sõna ei tohtinud öelda, siis nüüd pole Gruusiast enam kippu ega kõppu. Saakašvilit, kes tahab nüüd Ukrainas korda majja lüüa kujutatakse samuti negatiivses valguses.

Meenub 10 aasta tagune jutt, kuidas Eesti kaitseb viimase hingetõmbeni Gruusiat ja Gruusia väärtusi, seda oma heaolu ja vabaduse hinnaga. Tuhanded eestlased laulsid lauluväljakul Gruusia toetuseks. Seoses Gruusia abistamisega rikkus Eesti oma veel suhtkoht normaalsed suhted Venemaaga, nii et piirilepingu sõlmimine, mis oli juba käeulatuses, jäi soiku. Alates Gruusia-Vene sõjast läks Eesti Venemaa vastu nn Külma sõtta, millega seoses on vahistatud Eestis loendamatul hulgal riigireetureid, kes kõik on teinud ühel või teisel moel koostööd Venemaa eriteenistustega. Ning Venemaa on siis vahistanud vastaval arvul eestlasi, nende seas Eesti ettevõtjaid.

Aga Venemaa Venemaaks, Eesti juhid, Eesti president rääkis tollal väärtustest, mida Eesti Gruusias kaitseb. Aga nüüd pole sellest enam midagi kuulda. Kuhu kadusid väärtused? Siis tuli Ukraina, millele Eesti samuti igavest truudust vandus, aga nüüd on ka Ukraina teemal jäänud vaikseks. Kuigi sõda käib ja inimesed surevad.

Et siis mida? Miks on unustatud nii Gruusia kui Ukraina? Grusiine ja ukrainlasi näidatakse Eestis pigem negatiivses valguses. Kuhu on kadunud need kuulsad väärtused, mida Eesti kaitseb?!

Eesti president rääkis Washingtonis taas väärtustest ja „headuse teljest”, mille siis moodustavad Balti riigid ja veel mõned USA-sõbralikud lääneriigid. Ehk siis tõenäoliselt kõik need, kes pärast Vene endise luuraja mürgitamist Inglismaal otsustasid veel enne uurimistulemuste selgumist Venemaa diplomaadid välja saata. OK, arusaadav, Venemaale oli vaja koht kätte näidata ja emakest Inglismaad kaitsta. Aga kas see Eesti puhul tähendab samasugust kaitset nagu oli seoses Gruusia ja Ukrainaga, või mis?! Et algul kaitseme, aga siis unustame ja lõpuks parastame.

Mis aga headuse telge puudutab, siis Eesti pigistas millegipärast ELi eesistujamaana silmad kõvasti kinni, kui Barcelonas oma iseseisvuse eest seisvate katalaanide päid nuiaga veriseks peksti. Need sündmused on võrreldavad NLiidu lagunemise ja teletornide kaitsmisega Vilniuses või Tallinnas. Nüüd otsisid katalaanid toetust ja need, kes oleksid võinud seda lähtuvalt oma ajaloost pakkuda, keerasid lihtsalt selja. Kas see ongi see „headuse telg”? Eesti andis mõista, et rahvaste enesemääramine polegi iga rahva õigus. Selline suhtumine õõnestab eelkõige Eesti enda eksistentsi.

Tekib küsimus, kas Eesti seisab oma iseseisvuse eest sama „kindlalt” nagu Gruusia, Ukraina ja Kataloonia eest?! Et mis kergelt tulnud, see kergelt läinud, ja peaasi, et juhtoinad turvaliselt minema pääseksid. See, juhtoinaste minema aitamine on kuuldavasti Eesti kaitseväe peamine eesmärk ja plaan. Seetõttu koondati iga viimne kui kaitseliitlane ja politseinik pronksiöö käigus Tallinna, kuna kardeti, et võib minna „asjaks”, see tähendab et Venemaa toob oma kaasmaalaste kaitseks väed sisse. Nii nagu Hitler tõmbas kõik väed, kaasa arvatud Eesti sõdurpoisid sõja lõpuosas Berliini, et ise turvaliselt plehku panna, nagu räägitakse. Sellest nähtub, et kriisiolukorras on Eesti juhtidel oma riigist savi, nii nagu 1939. ja 1944. aastal, mil juhid oma maa hülgasid ja võõraste ette laiali laotasid. Et oleks hea pärast näpuga näidata ja parastada, et näe, mis tehti! Aga sõdurpoistele räägitakse jutte sellest, kuidas isamaa eest tuleb kangelasena surra.

Soome juhid, muide, on kriisiolukorras koos oma rahvaga, õlg õla kõrval, seda nii sõja ajal kui muidu ka. Nad elavad ja surevad koos oma rahvaga. See on peamine erinevus Eesti ja Soome vahel ning põhjus, miks Soome jäi iseseisvaks, aga Eesti mitte.

Muide, kõrvalepõikena olgu märgitud, et kuuldavasti pani tänane välisminister Sven Mikser Võru Kuperjanovi pataljonis aega teenides sõjaväest plehku. Mikser pole seda väidet kinnitanud ega ümber lükanud, aga see räägib nii mõndagi Eesti juhtide kohta. Põgenemise doktriin vaatab vastu nii Eesti kaitse- kui välispoliitikast. Selle välistamiseks tuleks Eesti põhiseadust täiendada sättega, et sõja korral jäävad juhid koos rahvaga - siis oleks paljud valikud ja otsused teistsugused ning loomult põgenejad ei trügiks üldse riiki juhtima.

Kommentaare ei ole: